Eks see ole paras peavalu, ebaõiglus on sisse kodeeritud. Kuidas sa ikka võrdled võrreldamatut? Näiteks 1968. aastal liidu meistriks tulnud Kalevi pallureid ning EM-finaalturniiride püsikülalisteks saanud Kert Toobali ja Robert Tähe põlvkondi? Ivan Dratšovi, Avo Keelt ja Gheorghe Crețut? Eriti kui mäng ise on selle saja aasta jooksul – tegelikult ka viimase paari kümnendiga! – tohutult muutunud. Ent ikkagi võiks proovida, mõte on ju üllas. Teha juubeli puhul ilus žest, meenutada, arutleda ja tunnustada neid, kes on sellest ilusast spordialast kõige rohkem rääkima pannud.

Eesti Päevaleht koostas ideele kaalukuse andmiseks kümnest väga teenekast ja pikalt võrkpalli sees olnud ning eri ajastuid näinud inimesest väga asjatundliku žürii. Palusime neil kõigil koostada kõigi aegade unistuste meeskond, nimetada kolm vahetusmängijat ja panna pukki peatreener. Asjaosalised suhtusid ülesandesse täie tõsidusega, vaid mõni üksik pani nimed kohe kiirelt paberile, enamus soovis mõtlemisaega.

Kõige rohkem segadust külvas manalamees Peet Raig. Kui 1968. aastal ei osanud vastasmängijad sugugi aimata, kas koloriitne pallivõlur ründab ise teise puute pealt või söödab edasi, ja olid kui peata kanad, siis nüüdki ajas ta hindajatel juhtme samasuguse elegantsiga kokku. Välja jätta justkui ei sobi, aga kas platsile sobib? No kuhu? Kuidas mahutada omal ajal Kaleviga 4-2 süsteemi mänginud (st platsil oli korraga kaks sidemängijat, kes osalesid aktiivselt ka rünnakus) Raig tänapäevasesse mudelisse? Kokku mainiti mitmekülgse talendi puhul kolme positsiooni! Dilemma oli enam-vähem selline nagu liidu koondise treeneritel, kes ei teadnud, mida ettearvamatu ja raamidesse mitte mahtuva Raigiga peale hakata, ja kuna liigseid riske sooviti vältida, lükatigi ta mõne üksiku erandiga meeskonnast kõrvale.

Aga hakkame peale, Eesti võrkpalli kõigi aegade unistuste koondisse kuuluvad...

Tellijana saad lugeda ka neid artikleid: