"No ei saanud lihtsalt kodus olla. Pidime tulema!" ütleb tribüüni paremas ääres, trummipõristajatest võimalikult kaugel istet võtnud Liidia vahetult enne Balti liiga finaalmatši, kus Pärnu läks vastamisi Rakverega.

"Avo oli väiksena selline rüblik, kes kuidagi ühe koha peal ei tahtnud püsida. Seda ma mäletan, et ta oli alati sõprade eest lõpuni väljas - ükskõik, mis ka ei juhtuks. Avo jaoks oli kõige suurem karistus see, kui ta trenni ei tohtinud minna. Seepärast ei teinud ta ka nii palju pahandusi, kui võib-olla hing ihaldanuks," meenutab ema.

"Ma olin esimestes klassides väga kõhna. Isa ja ema arvasid, et sellise kehaehitusega poiss ei pea trennis lihtsalt vastu," muigab Avo.

"Kui legendaarse Jaan Gutmanni treeningutele läksin, pidin luiskama vanematele. Ütlesin, et mängin kõrvalmaja ees sõpradega. Ema ja isa said siiski üsna pea valele jälile, kuid lubasid pärast Gutmanniga jutuajamist mul trennis ikkagi edasi käia," lisab Keel, kes suunati peagi Aksel Saali treeninggruppi.

Eesti spordisõbrad tunnevad 54-aastast Avot kui autoriteeti, kellel on igal teemal oma kindel seisukoht. Kuidas iseloomustavad teda aga vanemad?

"Huumorimees on!" hüüatab isa Enno, kes muidu härrasmehelikult abikaasal vastuseid jagada laseb.

"Avo võib olla vahel äkiline, aga mis mulle tundub - ta ei pea kunagi kellegi vastu pikalt viha. Süda on tal hea," lisab Liidia tähenduslikult.

Martti (25) ja Markkus (21) Keel, kes sarnaselt isale valinud võrkpalluri ja sidemängija ameti, käivad vanavanematel Võrus külas kuuldavasti hea meelega.

"Martti on natuke leebem, Markkus ütleb rohkem isa moodi oma arvamuse välja," võrdleb Liidia.

Mänge vaatavad Enno ja Liidia peamiselt televiisorist, arvutit nad ei kasuta. Maksimaalselt paar korda aastas võtavad nad ette ka autoreisi, et mõnd Pärnu mängu oma silmaga näha.

"Ema istub rooli taha ja isa aitab kaardilugejana," iseloomustab Avo protsessi. "Ta on nagu turvamees mul kõrval," naerab Liidia.

Foto: Argo Ingver