Häid võrkpallureid on Eestis palju, eredaid isiksusi märksa vähem. Otsekohese ja terava keelega Jaanus Nõmmsalu nimi tuleb kirjutada mõlemasse tulpa. Ta oli oluline lüli edukas Pärnu ESS-is ja läbimurde teinud koondises. Käimasolevad finaalmängud jäävad kaheksandat Eesti meistritiitlit jahtivale Nõmmsalule viimasteks. Siis on mängimisega kõik.

„Ei jaksa enam mitut asja korraga teha,” sõnab 35-aastane Nõmmsalu, kelle ettevõtted PVK Trading ja SMV tegelevad spordivarustuse maaletoomise ja tootmisega. „Tegutseme ka Soomes, kus teeme koostööd Eerik Jagoga. Areneme ja kasvame.”

Esimesena välismaale

Kui nooruke Nõmmsalu hakkas kaela kandma, võttis ta eesmärgiks mängida profina välismaal. Pärnus Oleg Lazarevi käe all tuule tiibadesse saanud võrkpallur oligi esimene piiri taha mineja, kes aitas tänastele noortele akent Euroopasse raiuda. Saatuse ja loomuse sunnil sai kahemeetrisest nurgaründajast paras rändlind – ta on mänginud Prantsusmaa, Venemaa, Kreeka, Austria ja Tšehhi liigades. Esindanud üheksat välisklubi ja kandnud nelja Eesti tugevama meeskonna särki.

Platonov oli pead vangutanud: ma pole näinud nii andekat, aga nii laiska võrkpallurit…

Vaid üks asi kripeldab praegu veidi hingel – igatsetud Itaalia. „Aastal 2004 oli ühe meistriliiga klubi pakkumine olemas. Nooruse kogenematuse tõttu vastasin, et ei saa tulla, jalg on haige, peate leppima videoga. Võib-olla oleks pidanud sõitma Itaaliasse kas või vigastatuna,” kahetseb Nõmmsalu, kelle karjäärile jättis väikese pitseri 14 aasta eest Pärnu jõutreeningutel 160-kiloga poolkükke tehes saadud seljavigastus.

Mitte laisk, aga püsimatu

Nõmmsalu liitus 2004. aastal Venemaa superliigas pallinud Peterburi Baltikaga. Legendi kohaselt olla võrkpalliajaloo üks silmapaistvamaid treenereid Vjatšeslav Platonov, kes oli kodulinna klubi president, pead vangutanud: ma pole näinud nii andekat, aga nii laiska võrkpallurit…

„Ei arva, et oleksin laisk. Aga jah, püsivuse puudumine oli mu nõrgaks kohaks,” nendib Nõmmsalu enesekriitiliselt. „Ma ei suuda rutiinselt nühkida. Kui vaja 45 minutit lolli servi vastuvõttu harjutada, ei suuda tähelepanu sada protsenti fokusseerida. Siis mõtlesin midagi välja, et huvitavam oleks. Kunagi käisin ujumise treeningul, kuid loobusin – igav lihtsalt edasi-tagasi sügada.”

Streik, mis muutis süsteemi

Aastal 2005 loobus Jaanus Nõmmsalu koondise esindamisest, kuna alaliiduga ei jõutud kompromissile mängijate kindlustamise osas. Isaks saanud võrkpallur esitas alaliidule valusa küsimuse: mis juhtub, kui koondises vigastan end ega saa uuel hooajal klubi ees kohustusi täita?

„Olin sõlminud korraliku välislepingu. Lisaks olin natuke föderatsiooni peale verine,” avaldab Nõmmsalu toonase loo tausta. „Aasta varem sain Kaarel Kaisiga rannavolle EM-finaalturniirile ja palusin koondisest seal osalemiseks mõnda vaba päeva. Aga mul ei lubatud minna. Siis tekkis tõsine küsimus, mis saab vigastuse korral. Alaliidust tuli veidi plärtsuv vastus, et mängijale võib ju kivi ka pähe kukkuda. Vastasin, et sellist õnnetust ma ära hoida ei saa, küll aga võimalikku vigastust koondises.”

Jumal tänatud, et sel hetkel oli Nõmmsalu servikord, sest ta on paras boheem, kes kätt ei värista.

Nõmmsalu rahvusmeeskonna särki selga ei tõmmanud ning sattus kriitika alla. Ajakirjanik Indrek Schwede põrutas Sporditähes, et sellise nahahoidjaga ta luurele ei läheks. Ent möödus veidi aega ja kired jahtusid. Edaspidi pakkus alaliit koondislastele teatud summade osas garantiisid ning Nõmmsaluga käidi „luurel” rõõmuga edasi.Ta esindas Eestit koguni 133 matšis, enamat on ette näidata vaid seitsmel mehel. „Mulle on väga meeldinud koondise eest mängida, see on alati olnud südameasi,” sõnab Nõmmsalu, kes aitas Eesti EM-finaalturniiril 12. ja 14. kohale ning kuulus 2010. aastal Eesti parimaks võistkonnaks valitud võrkpallikoondisse.

Kolm kuldset servipauku

2008. aasta uhkes võidumängus Poola üle, mis Eesti esmakordselt EM-finaalturniirile viis, oli Nõmmsalu vaieldamatult üks peaosalistest. Martti Rosenblati pallingute toel oli viiendas geimis peaaegu välja tuldud lootusetust kaotusseisust 7 : 12, Nõmmsalu asus servijoonele seisul 12 : 13. Õhk oli pingest tiine. Kui eksid, kaob viimane lootusekiir, kui paned pehmo „pioneeriservi”, naelutavad poolakad palli põrandasse.

Hiljem on mitmed võrkpallieksperdid öelnud: jumal tänatud, et sel hetkel oli Nõmmsalu servikord, sest ta on paras boheem, kes kätt ei värista. Kolm väga head servi ning vastuvõtul hätta jäänud ja sirgjooneliselt rünnanud Poola oligi selili.

„Suurvõidud on võtnud kananaha ihule ja tekitanud joovastava tunde, 22 aastat olen nautinud mängimist, olen tänulik kõigile treeneritele, kes on mind juhendanud, kaasmängijatele, kellega koos on veedetud pikad aastad treeningsaalis, tuntud valusaid kaotusi ja nopitud magusaid võite,” lausub Nõmmsalu ega unustada tänamast ka fänne ja perekonda.

Palusime Jaanus Nõmmsalul kokku panna oma unistuste meeskonna, kus ta tahaks ise mängida.

„Tahaksin mängida Eesti poistega,” välistas patriootlik Nõmmsalu kõikvõimalikud maailma tippmängijad, kellega koos või kelle vastu ta aja jooksul mänginud on. „Temposse Raimo Pajusalu ja Janis Sirelpuu, nurgaründajaks minu kõrvale Eerik Jago. Ja siis peab panema diagonaali Argo Meresaare, sidemängijaks Kert Toobali ja liberoks Sten Esna.”

Ehk Nõmmsalu valis täpselt selle meeskonna, kellega on koos mitu puuda soola ära söönud. Aga treener? „Nüüd tuleb õigesti vastata,” muheleb Nõmmsalu ja arutleb: „Eks kõigil ole oma head ja vead. Kui ainult Eesti mehi kasutan, siis pean panema Avo Keele. See oleks selline võistkond, millega võiks peale mängu kuskil pikemalt istuda. Need mehed pole lihtsalt mängukaaslased, vaid võrkpallist leitud sõbrad kogu eluks!”

Sünniaeg: 19. jaanuar 1981

Sünnikoht: Pärnu

Ala: võrkpall

Esimene treener: Oleg Lazarev

Klubid: Pärnu ESS (1997-2004), Toulouse (2004), Peterburi Baltika (2004), Ajaccio (2005), Viini Aon hotVolleys (2005-2006), Avignon (2006-2007), Thessaloniki PAOK (2007), Tartu Pere Leib (2008), Ostrava (2008-2009), Tallinna

Selver (2009), Beauvais (2009-2010), Pärnu (2010-2011),

Tjumen (2011-2012), TTÜ (2012-2014), Pärnu (2014-2016).