Margus Hallik on Eesti orienteerumises unikaalne persoon – kahe aastakümne pikkuse tippsportlase karjääri jooksul kuulus ta nii ala suvisesse kui talvisesse koondisse ja visa spordimehena jõudis alles oma 17. MM-võistlustel 36-aastaselt maailmameistritiitlini.

Ta on olnud tegev ka nii treeneri, ajakirjaniku kui spordijuhina ja püüdnud tänavu Eesti Orienteerumisliidu liikumisharrastuse juhina propageerida seda põnevat spordiala ühiskonnas laiemalt ning kutsuda uusi inimesi metsaradadele. Orienteerumist tunneb ta läbi ja lõhki - elades pikalt erinevates välisriikides ja esindades sealseid orienteerumisklubisid on ta võistelnud ja reisinud üle maailma 50 riigis.

Kogenud ja pikaaegse tipporienteerujana avab ta ka selle huvitava ja looduskeskkonnas toimuva spordiala telgitaguseid – kuidas orienteerujad treenivad, millal võiksid lapsed alaga alustada, mis võlu ajab tuhandeid noori ja vanu kaardiga metsa.

Oma viimase talvise Eesti meistritiitli järel võitja-intervjuud andmas
Margus Halliku erakogu

Kuidas möödus Spordinädal Eesti orienteerumiselus?

Spordinädal oli orienteerujatele tegus – suvehooaeg on küll vaikselt lõppemas ja õhtud hämardumas, kuid just viimast nädalat korraldati aktiivselt tööpäevaõhtuseid päevakuid, mida leidis üle Eesti aset kümmekond. Lisaks viidi Spordinädala raames läbi orienteerumisüritusi koolidele. Nädalavahetusel toimus veel ka mitmeid erinevaid maakondlikke meistrivõistlusi ja ilusa sügisilmaga ka seikluslikke rogaini-üritusi, kus oli võimalik osaleda võistkonnaga.

Kuna Spordinädalat tähistati üle Euroopa, võib ära märkida, et meie orienteerumisjooksu koondis oli sel nädalal osalemas maailma karikaetappidel Šveitsis, rattaorienteerujad on aga hetkel sõitmas oma MK-finaaletappidele Saksamaale.

Isiklikult olin Spordinädalal seotud kahe suurema ürituse organiseerimisega – neljapäeval viisime Stroomi rannapargis läbi ühe suure Põhja-Tallinna kooli orienteerumispäeva ning laupäeval olin Harju-Ristil rajameistrina korraldamas 4-tunnist ratta-rogaini Bike Xdream.

Kokkuvõttes käis Spordinädala raames üle Eesti kaardiga metsas mitutuhat inimest, paljude kooliõpilaste jaoks oli see ka esmakordne kokkupuude orienteerumisega. Hea eeskujuna käis vahetult spordinädala eel Kagu-Eestis töövisiidil viibinud president Kersti Kaljulaid esmakordselt orienteerumas osaledes Setomaa orienteerumispäevakul Värskas.

Lapsed satuvad orienteeruma enamasti ema-isa juhendamisel või ka kooliürituste raames.

Kuidas algas Sinu sportimise tee?

Kuna mu mõlemad vanemad olid suusatreenerid, pandi mind juba kahe-aastaselt suuskadele, sportimine meeldis mulle tohutult ja nii see kõik algas – olin lapsena väga liikuv ja veetsin palju aega õues tegeledes erinevate aladega. Tihti olime vanematega nii Otepääl kui mujal laagrites. Ka mu haridustee on otseselt spordiga seotud olnud – 7-aastaselt läksin kohe Väike-Õismäe Keskkooli spordiklassi, seejärel hiljem edasi Hiiu Põhikooli suusaklassi (toonane Tallinna 28. kool on olnud ka NSVL parim suusakool, kelle 14 vilistlast on võistelnud suusaspordis Olümpiamängudel ja MM-võistlustel). Põhikoolis käisin juba 7 päeval nädalas trennis (nii kahevõistluse-suusahüpete kui ka murdmaa-laskesuusatamise treeningutel) ja paljudes laagrites oli päevas kavas juba ka 2-3 harjutuskorda. Seega oli väga loogiline jätk, et suundusin edasi Eesti Spordigümnaasiumi Otepää Suusakooli, kus õppisin 4 aastat.

Spordinädalal rajameistrina võistlust korraldamas
Foto: Aldis Toome

Oled olnud edukas kahevõistleja noorteklassis, mida see periood andis ja mida sellest õppisid?

Noorte ja juunioride klassis olin tõepoolest hoopis kahevõistleja – 9-aastaselt alustades harrastasin ala 11 aastat tehes selle aja jooksul 11 000 suusahüpet. Ja võib tõesti tõdeda, et see periood oli ka üsna edukas - Eesti noorte-juunioride meistritiitleid kogunes kahevõistluses ja suusahüpetes mu kontole kokku kümmekond. Juba gümnaasiumi ajal sai võisteldud vaid 16-aastaselt juunioride maailmameistrivõistlustel ja mitmeid hooaegu ka kahevõistluse MK-sarja etappidel. Parimaks tulemuseks jäi Põhjamaade noorte meistrivõistluste meeskondlik võit – seejuures kuulusid nii alistatud Soome kui Norra koondisesse ka tulevased olümpiavõitjad, individuaalselt olin 4., tõustes hüpete järel päeva paremuselt II sõiduajaga 6 kohta.

Täiskasvanute seas jäi rahvusvahelisel tasandil kõrgeimaks suvisel MK-etapil 17-aastaselt saavutatud 27. koht. Korra õnnestus ka sügisesel Eesti-Soome-Norra maavõistlusel lõpetada kümnendana, kui hüpete järel parandasin murdmaa-distantsil oma positsiooni lausa 20 võrra (minust kiirem oli tookord vaid kahevõistlejate seas maailma parim suusataja norralasest maailmameister Bard-Jörgen Elden).

Võistlemas 2000-aastate alguses Saku Suverullil - mis rahvusvahelise suusatajate suvise jõuproovina tõi kokku palju maailma suusatippe ja tuhandeid pealtvaatajaid
Margus Halliku erakogu

Kõigi nende tulemuste järel pääsesin keskkooli lõpetamise järel õppima ja harjutama Lillehammerisse Norra Tippspordi Gümnaasiumisse olümpiapronks Allar Levandi käe alla. See periood avardas mu silmaringi sportlasena veelgi – omavaheline konkurents oli väga tugev ja meie grupist ning mu sõpradest sirgusid nii kahevõistluse kui suusahüpete olümpiavõitjaid.

Mu miinuseks oli asjaolu, et tollal oli kahevõistluses suusahüpete osakaal väga suur ja ehkki füüsiline pool oli väga tugev - nii krossijooksus kui murdmaasuusatamises olin mitmeid aastaid Eestis omavanuste seas parim, jäi rahvusvahelisel tasandil sellest edu saavutamiseks puudu. Suusahüpetes polnud me tollal niivõrd heal tasemel ja Eestis puudus siis isegi K-90 hüppemägi, kus harjutada. Oma potentsiaali sel alal ma kindlasti realiseerida ei suutnud, sest üritasin läbi lüüa täiskasvanute seas olles ise veel alles noorte- ja juunioride klassi võistleja.

Nooruspõlves Eesti kahevõistluse koondise liikmena
Foto: Lembit Peegel

Kuidas Sa aga jõudsid orienteerumise juurde?

Orienteerumas olen tegelikult käinud juba lapsest saadik, ehkki kuni täiskasvanute klassini polnud see põhiala. Esimese stardi tegin 8-aastaselt isaga Nõmmel. Paar aastat hiljem hakkasin juba iseseisvalt osalema päevakutel ja kui 10-aastaselt läbisin paarinädalasel võistlusreisil väikese vahega nii Tšehhoslovakkia kui Ungari 5-päevajooksud mägistel maastikel, olin tagasi tulles juba „vana kala“.

Ehkki mu jooksuvõime oli väga korralik – noorteklassides sai korduvalt võidetud üle-Eestilisi jooksukrosse parimate kergejõustiklaste ja suusatajate ees, siis orienteerumises olin üsna ebastabiilne, kuna orienteerumistrennis ma ei käinud ja eraldi kaarditrenne ei teinud. Näiteks 14-aastaselt olin Rootsis paarikümnetuhandelise osalejaskonnaga maailma suurimal orienteerumisvõistlusel „O-ringen“ oma vanuseklassi sadade osavõtjate seas ühel päeval 5., järgmisel aga 155. Legendaarne treener Viiu Rebane kauples mu vanemaid – tooge poiss orienteerumistrenni – tal on otsaette kirjutatud „maailmameister“, aga mul olid siis teised huvid. Kahevõistlus sujus toona väga hästi ja Allar Levandi ning Ago Markvardti edukate tulemuste näol oli tegemist ka ala kuldajastuga, kus tähelepanu ja toetusi lihtsam saada.

Kuid orienteerumisvõistlustel käisin läbi terve nooruspõlve – ala oli väga põnev, mul oli orienteerujate seas suur sõpruskond ning metsajooks oli ka hea vaheldus ja treeningvorm kahevõistluse murdmaa poole jaoks.

Kuid orienteerumisvõistlustel käisin läbi terve nooruspõlve – ala oli väga põnev, mul oli orienteerujate seas suur sõpruskond ning metsajooks oli ka hea vaheldus ja treeningvorm kahevõistluse murdmaa poole jaoks. Mu trumbiks oli suurte teatejooksude avavahetus, kus veidi kesisemast orienteerumisoskusest, kuid tugevast füüsiselt piisas, et heal päeval tulla rajalt koos liidritega. Kui orienteerumine õnnestus, suutsin juba 15-16 aastaselt joosta teateid võrdselt meie täiskasvanute koondise liikmetega.

Kas orienteerumisega hilja alustades oli seal lihtne edu saavutada?

Oma potentsiaali orienteerumises nägin üksikutel tähtsatel võistlustel osaledes – Hiiu suusakoolis oli meie kehalise kasvatuse õpetajaks legendaarne kahevõistleja Uno Kajak (esimene NSVL koondises taliolümpiamängudel võistelnud ja esimene suuskadel üle 100 meetri hüpanud eestlane), kes saatis mind kooli eest võistlema ka orienteerumises ning ühel aastal võitsin üllatuslikult nii kevadel Tallinna kui sügisel Eesti koolinoorte meistrivõistlused.

Eks me püüdsime tollal kahevõistluses edu saavutada juba välisvõistlustel ja täismeeste seas ning mu tugevuseks oli füüsiline pool, mis oli sel ajal Eesti noorteklassi konkurentidega võrreldes juba veidi teisest puust. Korra suutsin näiteks puhta murdmaasuusatamise katsevõistlused Põhjamaade noorte meistrivõistlustele pääsemiseks kogu Eesti paremiku osavõtul võita nii, et III koht kaotas juba 2 minutit. Ka orienteerumise talvistel Eesti noorte meistrivõistlustel õnnestus kord kõiki konkurente edestada enam kui 5 minutiga.

Tipporienteerumise juurde sattusin aga ühe omapärase juhuse läbi

Tipporienteerumise juurde sattusin aga ühe omapärase juhuse läbi – kui ma 19-aastaselt ei pääsenud kahevõistlejana 1998 Nagano Taliolümpiale, kutsus toonane Eesti suusaorienteerumis koondise peatreener Otepää suusarajal kohtudes mind osalema ala juunioride MM-il. Toonane aastakäik oli meil ka väga tugev ja õnne kaasabil võitsime Venemaal toimunud MM-il teates pronksmedalid, millele ligilähedast tulemust pole kahe aastakümne jooksul eestlaste poolt enam saavutatud. Kuna jalgpallis saadud õnnetu vigastuse tõttu jäi mul tol aastal ka pool suve hüppetreeningutes vahele, oli sügisel lihtsam langetada otsust pühenduda edaspidi ainult orienteerumisspordile. Samuti oli ülikooliõpinguid lihtsam nii jätkata, sest akadeemiliselt võimekana ei tahtnud ma ainult 100% spordile keskenduda.

Sa olid väga edukas tipporienteeruja, mis oli Sinu edu saladus?

Arvan, et väga oluline osa oli selles, et kui otsustasin 20-aastaselt alustada karjääri orienteerumisspordis, oli mul olemas juba nii korralik akumuleeritud treeningmaht kui selge arusaamine, kuidas sportlasena treenida - võistelda - elada. Aga ka oskus tööd teha, vaeva näha ja kannatada – toona polnud harvad 30 ja 31 treeningpäevaga kuud. Lisaks oli olemas väga suur vaimne karastus, sest olin pidanud juba väga noorena hakkama võistlema põhiklassi konkurentsis – 14-aastaselt Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel ja 16-aastaselt täismeeste seas rahvusvahelisel tasandil. Ühest küljest olin suusaspordist juunioride klassi lõpuks juba ka omajagu väsinud, kuid samas oli vaim värske alustamaks orienteerumisega.

Orienteerumisspordiga alustades lugesin enese harimiseks palju erialast kirjandust nii eesti- kui võõrkeeltes, sain ala endistelt tipptegijatelt päranduseks nende kaardiarhiivid, lisaks käisin palju välisriikides võistlemas saamaks kogemusi võimalikult erinevatelt maastikelt ja oludest. Olin äärmiselt motiveeritud saamaks paremaks ja kuna mõistsin, et füüsiliselt poolelt oli palju antud, teadsin et on vaid aja küsimus, millal tõusen maailmas tippu. Eks kindlasti oli ka veidi lihtsam siirduda olümpiaala väga karmist ja tihedast konkurentsist oma teadmiste – oskuste, võimete ja nahaalsusega mitte-olümpiala sportlaseks.

Aastate eest orienteerumisjooksu Eesti meistrivõistlustel Värskas
Margus Halliku erakogu

Kui oluline on orienteerumises füüsiline võimekus?

Ehkki orienteerumises on kõige populaarsemaks alaks selgelt orienteerumisjooks, oli minu spetsialiteediks algul suusa- ja hiljem (mägi)rattaorienteerumine. Ka nende spordialade tipptasemel on maailmas konkurents siiski väga tugev, kus ala tipptegijad võistlevad ka puhta murdmaasuusatamise või mägirattasõidu tiitlivõistlustel ja MK-etappidel. Näiteks pikaaegne Norra suusaorienteeruja – maailma karikavõitja ja 5 MM-medali omanik Hilde Pedersen tuli karjääri hilisemas faasis ka murdmaasuusatamises kahekordseks maailmameistriks, võitis mitu olümpiamedalit ning veel 41-aastaselt Otepää MK-etapi. Soome rattaorienteeruja Samuel Pökälä on aga võitnud Tartu Rattaralli ja võistelnud maanteesõidu MM-il meeste eliitklassis. Mägirattasõidu MM-võistlustel on osalenud ka teiste riikide rattaorienteerujad, nagu mitmed suusaorienteerujad suusaalade MM-il ja taliolümpiamängudel.

Samuti on orienteerumisjooksus maailma parimatel ette näidata väga kõrgeid tulemusi jooksualadelt – näiteks taanlane Carsten Jörgensen on võitnud krossijooksu EM-kulla. Ka mitmed eesti orienteerujad on tulnud riigi meistriks jooksualadel – viimati Raido Mitt tänavu maratonis, kunagine orienteerumise MM-i 7. Külli Kaljus-Pirksaar aga enam kui 10 korda.

Oma füüsilise poole arendamiseks treenisin ja võistlesin minagi mitmeid hooaegu koos endast mõned aastad nooremate murdmaasuusatamise juunioride koondisesse kuulunud sparringupartneritega. Meie treeninggrupist Jaanus Teppani käe alt sirgus mitmeid tipptegijaid ka Eesti rahvuskoondisesse nagu: Peeter Kümmel, Kaspar Kokk ja Erkki Jallai. Minu parimaks jäi murdmaasuusatamise Eesti meistrivõistlustel 50 km distantsilt 7. koht 2003. aastast, suusatamise kuldajastul oli väga raske ka kõrgemale tõusta – kuues oli tookord maailma üks parimaid pikamaa-suusatajaid ja Vasaloppeti võitja Raul Olle ning medalid jagasid Andrus Veerpalu, Jaak Mae ja Erkki Jallai.

Rattaspordi poole pealt sai tehtud koostööd meie pikaaegse toetaja Hawaii Expressiga, kelle tiimi sportlastega harjutasime kevadeti nädalaid Lõuna-Euroopas laagrites Hispaanias – Portugalis. Eesti konkurentsitihedatel suurtel rattamaratonidel õnnestus parimatel päevadel sõita esikümne piirile, väiksematel võistlustel ka poodiumile. Kokkuvõttes on ka orienteerumisspordis rahvusvahelisel tasemel läbilöömiseks vajalik olla füüsiliselt väga tugev ja tipptasemel tähendabki see igapäevaselt oma maksimaalse suutlikkuse arendamist. Seejuures peab väga täpne ja kiire kaardilugemisoskus olema lihvitud niikuinii suurepäraseks.

Suusaorienteerumise Euroopa meistrivõistlustel Soomes 2017. aastal
Margus Halliku erakogu
Oma füüsilise poole arendamiseks treenisin ja võistlesin minagi mitmeid hooaegu koos endast mõned aastad nooremate murdmaasuusatamise juunioride koondisesse kuulunud sparringupartneritega.

Sinu karjäär kujunes kokkuvõttes väga pikaks, mis Sind motiveeris?

Mu karjäär tipporienteerumises kestis tõesti väga kaua ja vahel on tunne, et isegi liigagi kaua. Keerlesin rahvusvahelises võistluskarussellis lausa 20 aastat ja selle aja jooksul osalesin kahe ala peale kokku koguni 24 korral maailmameistrivõistlustel, mis tundub tagantjärele vaadatuna endalegi kohati uskumatuna. Ja ehkki see pole olnud kunagi eesmärk omaette, siis statistikud on tõdenud, et maailma orienteerumise ajaloos on 50 aasta jooksul enamatel MM-võistlustel osalenud vaid üks ameeriklanna. Kui siia juurde lisada veel 13 Euroopa meistrivõistlused, siis täiskasvanute klassis sai võistlustules oldud kokku lausa 37 tiitlivõistlusel ja lisaks 150 MK-etapil. See tähendab, et 4-5 distantsi ja nädalase kestusega suurvõistluste pingelises õhustikus sai veedetud oma elust kokku umbes aastajagu päevi.

Kuid kõigi nende hooaegade jooksul polnud eesmärgiks ainult võimalikult paljudel võistlustel osalemine, vaid ikka ja alati olid olemas kõrged tulemus-eesmärgid. Karjääri vältel jõudsin suurvõistlustel auhinnatseremooniale ehk kuue parema sekka koos teatesõitudega 21 korral ja kokkuvõttes kogunes tiitlivõistlustelt auhinnakappi täiskomplekt medaleid – MM-kuld 2014, EM-hõbe 2009 ja MM-pronks 2013. Karmist konkurentsist rahvusvahelisel tasandil annabki tunnistust tõsiasi, et selleks tuli osaleda ligi 40 tiitlivõistlusel paarikümne aasta jooksul.

Finišeerimas võitjana rahvusvahelisel Läti rattaorienteerumise Tuuril
Margus Halliku erakogu
Keerlesin rahvusvahelises võistluskarussellis lausa 20 aastat ja selle aja jooksul osalesin kahe ala peale kokku koguni 24 korral maailmameistrivõistlustel, mis tundub tagantjärele vaadatuna endalegi kohati uskumatuna.

Oma sportlaskarjääri viimastel aastatel küsiti minult korduvalt – mis on pika ja eduka karjääri saladus? Kõigele tagasi mõeldes olen püüdnud seda mõtestada järgnevalt – ju on vajalikud mitmed hästi kokkuklappivad komponendid: kindlasti nii füüsiline kui vaimne andekus, väga suur enese tahtmine, aga ka piisava vaba aja olemasolu aja ja rahaliste ressursside hankimise võimekus, suur kodune toetus, tugev tervis ning vahel lihtsalt ka õnnefaktor...

Lisaks värvikale sportlaskarjäärile on ka Sinu isiklik elu olnud väga huvitav, kus on olnud nii ilusaid kui ka väga raskeid aegu – kui suudad, räägi ka sellest lähemalt!

Ka eraelus on meie pere lugu veidi ebatavaline olnud. Kuna mu abikaasa töökohaks oli peaaegu 20 aastat Välisministeerium, siis väga suure osa sellest veetis ta töötades Eesti Vabariigi suursaatkondades Roomas (Itaalias), Ottawas (Kanadas) ja Minskis (Valgevenes). Juba ülikoolide lõpetamise järgselt otsustasime, et püüame oma professionaalseid karjääre ühendada, mis võimaldas elada vähemalt osaliselt koos diplomaatilistes lähetustes välismaal.

Ehkki mina reisisin oma tippsportlase karjääri tõttu maailmas palju ringi, saime siiski ka pikad perioodid aastast koos olla. Erinevates riikides resideerumise tõttu olen esindanud ka väga mitmete maade orienteerumisklubisid: lisaks Eestile ja Soomele ka Itaalia, Kanada, USA, Valgevene ja Leedu omasid ning pikki aastaid nende siseriiklikes süsteemides võistelnud. Ka mu kaasa oli sportlik - tema hobiks ja kireks oli mäesuusatamine, millega ta 7-kordse Eesti meistrina tegeles võistlusspordi tasemel edasi ka nii Itaalias, Kanadas kui Valgevenes elades. Seetõttu on meil kogunenud üle terve maailma ka palju sõpru – tuttavaid.

Emotsioonid on laes - Eestlaste kuldne finiš maailmameistrivõistlustel
Margus Halliku erakogu: Donatas Lazauskas

Selline elukorraldus võimaldas näha nii Lõuna- ja Ida-Euroopa kui ka Põhja-Ameerika elu-olu pikalt lähemalt. Seejuures näiteks elu Itaalias oli nagu muinasjutus - meil oli 3,5 aastat korter Roomas prestiižes Parioli linnaosas, ka „Igavese Linna“ geograafiline asend oli suurepärane – lisaks väga mõnusale kliimale asusid ligi 3000 meetri kõrgused Apenniinide mäed oma paljude suusakeskustega tunnise autosõidu ulatuses, teisele poole jäid aga Vahemere rannad paarikümne kilomeetri kaugusele. Näiteks aprilli lõpus – mai alguses oli võimalik hommikupoolikul käia suusatamas, pealõunal aga rannamõnusid nautimas. Samuti oli kunsti, kultuuri ja arhitektuuri kontsentratsioon itaallaste tanumal tohutu, lisaks suurepärane toit ning ka palju spordi ja (pop)kultuuri tippsündmusi tuli maailmalinnas elades tihti koju kätte. Meile meeldis väga reisimine ja nii spordi tõttu kui lihtsalt maailma avastades on rännuteed viinud mind üle maailma 50 riiki.

Kuid nagu elus ikka, on selles nii tõusud kui mõõnad - kus väga suur ilu ja valu võivad käia ka käsikäes. Mu kallis abikaasa Käti, kellega olime koos 23 aastat, millest 15 abielus, suri kahjuks tänavu kevad-talvel raske haiguse tagajärjel vaid 41-aastaselt. Ta võitles 1,5 aastat väga vaprasti, kuid kahjuks osutus kuri haigus temast ikkagi tugevamaks. Meil oli tõesti ilus ühine elu ja tema panust ning kodust toetust minu eduka tippspordi karjääri vältel on kindlasti väga raske ülehinnata. Olen ülimalt tänulik kõige eest, mida ta meie pere heaks tegi. Käti oli positiivne ja elujaatav kuni lõpuni välja ning meil ei olegi hetkel midagi muud teha, kui võtta kaasa vaid positiivsed mälestused koosoldud ühisest ajast. Tema geenid elavad edasi meie ühises pojas Akselis, kes ema kaotuse ajal oli vaid 9-aastane - täpselt sama vana kui mina, kui minu isa autoõnnetuses 32 aastat tagasi hukkus.

Ka mu kaasa oli sportlik - tema hobiks ja kireks oli mäesuusatamine, millega ta 7-kordse Eesti meistrina tegeles võistlusspordi tasemel edasi ka nii Itaalias, Kanadas kui Valgevenes elades.
Abikaasa Kätiga mullusel spordiaasta lõpetamisel Saku Suurhallis
Margus Halliku erakogu
Orienteerumismaailma telgitagustest

Kuidas saada heaks kaardilugejaks?

Siin kehtib sama printsiip, mis õppimise puhul ikka – lihtsamalt keerulisemale ja tuntult tundmatule. Igaüks alustab kunagi - kes noorena, kes täiskasvanuna ja eks orienteerumiseski läbitakse alguses ikka lühemaid ja kergemaid radu ning üldjuhul pigem tuttavamatel kodulähedastel maastikel. Lapsed satuvad orienteeruma enamasti ema-isa juhendamisel või ka kooliürituste raames. Täiskasvanud teevad orienteerumisega tavaliselt tutvust tööpäevaõhtustel päevakutel – peamiselt juba orienteerumisega kursis olevate sõprade – tuttavate, töö- või elukaaslaste kutsel. Tihti piirdub enese arendamine järjest rohkematest orienteerumisüritustest osavõtuga ning seejuures oskused parenevadki iseenesest – maastikul liikumisel tekib juba mingi vilumus ja saadud kogemused lisavad enesekindlust.

Kui aga on soov kohe algusest peale veidi kiiremini arendada, tasuks teha endale kõik orienteerumiskaardi leppemärgid ning ka kasutatavad legendid (mis on kontrollpunktide täpsustused) põhjalikult selgeks. Osad leppemärgid on harvemini kasutatavad, kui aga need juba kord põhjalikult ära õpitud, on nad vajadusel mälusopist kiiresti leitavad ja rakendatavad.

Paremaks orienteerujaks saabki nii, kui käia järjest enamatel orienteerumisüritustel ning osaleda üha pikematel ja keerulisematel radadel. Kui on suuremad ambitsioonid, saab lisaks päevakutele hakata osa võtma ka võistlustest. Neid karta aga ei tasu, sest väga suures ulatuses on orienteerumise näol tegemist ikkagi harrastusspordiga, kus kõigil jõuproovidel on palju erinevaid vanuse- ja tasemeklasse nii noortele, täiskasvanutele kui veteranidele. Enamus võistlustest toimub eraldistardist, kus heideldakse pigem iseendaga ja läbitakse rada üksinda looduses, mitte pealtvaatajate ees ja seetõttu ei pea keegi ka oma füüsilise vormi pärast häbi tundma. Orienteerumises on võimalik hea ja täpse kaardilugemisega kompenseerida ka oma aeglasemat liikumiskiirust. Täiesti aktsepteeritav on läbida kogu rada ka vaid kõndides.

Orienteerumises on võimalik hea ja täpse kaardilugemisega kompenseerida ka oma aeglasemat liikumiskiirust.

Kellel on sügavam huvi ala vastu, siis orienteerumisteemalist kirjandust ja juhendmaterjale leidub nii eesti kui muudes keeltes piisavalt nii raamatute kujul kui ka online-materjalidena.

Kanada sügises rajameistrina võistlustel prantsuse keelses Quebeci provintsis
Margus Halliku erakogu

Üheks heaks võimaluseks orienteerumisega teretutvust teha on rogainid. Rogain on Austraaliast pärit pika kontrollajaga valikorienteerumine, kus osaletakse võistkondlikult. See võimaldab juba kogenud kaaslaste kõrval alast aimu saada. Rogainide eeliseks on ka asjaolu, et teatud aja-akna raames planeerib iga võistkond ise endale raja ning läbib maastikul niipalju kontrollpunkte kui suudab ja soovib. Rogainid on tavaliselt 3-, 4- või 8-tunnised (pikimad kestavad 24 tundi) ja võistkonda kuulub enamasti 2-4 liiget ning arvestust peetakse meeste, naiste ja segavõistkondadele. Paljud läbivad rogaine ka matkavormis väike seljakott seljas.

Kas orienteerumine välismaal nõuab teistsugust ettevalmistust?

Orienteerumise üks suur pluss on asjaolu, et kui kaardi leppemärgid (mis on rahvusvahelised ja ühesugused igal pool üle maailma) on juba kord selged, siis omandatud on justkui universaalne keel ning üsna julgelt võib osaleda ka teiste riikide jõuproovidel. Orienteerujad ongi seltskond, kes ka harrastustasemel käivad palju välismaal võistlemas – kas siis nädalavahetustel lähiriikides või puhkuse ajal ka kaugemates maades.

Tõesti, laias maailmas on maastikud üsnagi erinevad, kuid enese proovilepanek veidi teistsugustes oludes ongi põnev ja vaheldusrikas. Eestlastele on algul tihti veidi harjumatu näiteks Skandinaavia kaljustel maastikel liikumine, kuid samas hoopis teiselaadsete elamuste pärast sealsetele jõuproovidele osalema ju minnaksegi.

Orienteerumisspordis korraldatakse paljudes erinevates riikides mitmepäevajookse, mida suuremad ala fännid puhkuste ajal külastavad. Populaarsemad on näiteks „O-ringen“ Rootsis, kus osalejaid tihti kuni 25 000, „Fin-5“ Soomes, aga ka Šotimaa ja Šveitsi 6-päevajooksud, „Kapa 3“ Lätis jne. Orienteerumise sõprade seas on hinnatud väga Tšehhi 5-päevajooks, mis toimub sageli ilusatel liivakivi maastikel ja kus on võistluskeskuses igal õhtul ka mõnus sotsiaalne melu. Kõigil neil mõõdetakse osalejaid mitmetes tuhandetes. Eksootilisemate elamuste otsijad võivad osaleda aga näiteks Lõuna-Aafrika mitmepäevajooksul „Big-5“ või ka Ameerika ja Aasia suurematel võistlustel. Rahvusvahelisel Orienteerumisföderatsioonil on ca 80 liikmesmaad ja orienteerumist harrastatakse kõigil kontinentidel.

Eduka Eesti koondisega 2013. aastal kodusel MM-il Rakveres, kus nii täiskavanud kui juuniorid jõudisd medalivõitudeni
Margus Halliku erakogu
Orienteerujad ongi seltskond, kes ka harrastustasemel käivad palju välismaal võistlemas – kas siis nädalavahetustel lähiriikides või puhkuse ajal ka kaugemates maades.

Kuidas orienteerujad treenivad?

Kuna orienteerumise põhimõte on kaardi abil tundmatul maastikul kontrollpunktidest koosneva raja läbimine, siis põhimõtteliselt sedasama ka treeningutel harjutatakse. Algelisemal tasemel käiakse lihtsalt päevakutel ja võistlustel, kuid tippspordi tasandil läbitakse pea igapäevaselt spetsiaalselt ettevalmistatud radu ja harjutusi. Kui meeste eliitklassis on tavaraja võitja-aeg suurvõistlustel veidi üle pooleteise tunni, mille jooksul läbitakse keskmiselt umbes 15-18 km sõltuvalt maastiku raskusastmest, siis trennis võib joosta näiteks ka vaid 1 km pikkusi radu intervallidena järjestikku puhkepausidega vahepeal.

Kõrgemal tasemel kasutatakse ka raskendatud olusid – treeningutel läbitakse radu vaid reljeefikaardil, kust on kustutatud kõik teed-rajad, lagedad, inimtekkelised ja veestiku objektid jne. Ka öine orienteerumine, kus nähtavus on oluliselt piiratud, on hea treeningvorm. Veel rakendatakse treeningutel ühis-starte tekitamaks mees-mehe vahelist pingelist konkurentsi.

Orienteerumise tipptasandil treenitakse ja võisteldakse ning lausa elatakse pikemalt nendes riikides, kus tulevased tiitlivõistlused aset leiavad, sest maastikutüübid võivad laias maailmas olla väga erinevad. Siinkohal on oluline erinevus paljude teiste spordialadega, kus piisab näiteks võistluseelsest staadioni, basseini, raja või võistluspaigaga põhjalikumast tutvumisest ja proovimisest suurvõistluste eel. Orienteerumises annab kohaliku maastikutüübi pikk, põhjalik ja igakülgne tundmaõppimine ning sellel liikumisega kohanemine päris suure eelise.

Eks alati sõltub muidugi ka tulevaste suurvõistluste asukohast, kui palju õnnestub orienteerumis koondislastel nendes piirkondades viibida. Kõik orienteerujad pole täis-professionaalid. Kui suurvõistlused on näiteks toimunud lähiriikides – Soomes-Rootsis või Lätis-Leedus, on neis maades ka eelnevalt lihtsam korduvalt laagrites ja võistlustel käia. Kui suurvõistlused on aset leidnud aga eksootilisemates riikides - näiteks teistel mandritel Austraalias, Aasias või Ameerikas, oleme lennanud kohale oluliselt varem – teinud seal eel-laagri treenides kohalikel maastikutüüpidel ja harjunud kliimaga, seejärel puhanud koos vaimu turgutava kerge kultuuriprogrammiga ning alles siis läinud MM-võistluste starti. Orienteerumise suurvõistlustel on ka tavaks, et päev enne esimest starti korraldatakse Model Event ehk harjutusrada kohalikul maastikutüübil, kus on kõigil võimalik end sealsete oludega kurssi viia.

Suur unistus on täitunud - oma 17. MM-il 36-aastaselt lõpuks ometi maailmameister!
Margus Halliku erakogu

Palun jaga Sinu jaoks mõne ereda võistluse tausta!

Karjääri üks kõige eredamaid hetki oli kindlasti maailmameistriks tulek enam kui 15 aasta pikkuse üritamise järel oma 17. MM-il juba 36-aastase veteranina. Ehkki orienteerumine pole olümpia-ala, on sellest hoolimata näiteks ka rattaorienteerumises konkurents tipptasemel väga tugev, sest neid maid - kus nii orienteerumine kui rattasõit populaarsed, on maailmas üsna palju. Ala MM-võistlustel on osalenud kokku üle 40 riigi – Brasiiliast USA ja Jaapanini ning Hong-Kongist Kyrgystanini, rääkimata kõigist tugevatest Euroopa-riikidest ja Austraaliast – Uus-Meremaast, kus ala elujõuline ja populaarne.

Kes tippspordi telgitagustega kursis teavad, et väikeriikidest on pea alati olnud võimalik ka üksiküritajana maailmas tippu jõuda, kuid oluliselt raskem on seda teha võistkonnana. See eeldab laiemat kodust kandepinda, tugevat koondisesisest konkurentsi ja üheaegset maailma konkurentsis läbilöövat sportlaste generatsiooni. Meil oli kõik see ühel hetkel olemas.

Kuna Eestis on nii jalgratta- kui orienteerumissport üsna populaarsed – mõlemal alal on taustsüsteem olemas ja võistlusvõimalusi palju, siis pole ka ime, et eestlased on kuulunud rattaorienteerumise sünnist saadik (MK-sari kutsuti ellu 1999, ja esimene MM toimus 2002) spordiala tegijate hulka. Ja ehkki individuaalselt on eestlastel õnnestunud tulla nii maailma- kui Euroopa meistriks, pole teatesõitudes kuulutud kunagi absoluutsete suurfavoriitide sekka.

Orienteerumises annab kohaliku maastikutüübi pikk, põhjalik ja igakülgne tundmaõppimine ning sellel liikumisega kohanemine päris suure eelise.

Kuid 2014. aasta maailmameistrivõistlustel Poolas klappis teatesõidu päeval lõpuks kõik ja me suutsime alistada enam kui 30 võistkonna konkurentsis kõik ja tulla suure eduga maailmameistriks. Minule isiklikult oli see juba karjääri loojangul väga suureks kordaminekuks – olin ju kuulunud individuaalselt maailma tippu aastatel 2004-2007 saavutades suurvõistlustel järjest 5 individuaalset TOP-6 kohta, kuid seejärel võidelnud kopsuinfektsiooniga, sellest põhjustatud kehvade tulemuste, kaduma kippuva motivatsiooni ja eneseusuga. Ent koos koondisekaaslastega olime oma unistuste täitumist oodanud kaua - täpselt sama teatevõistkonna koosseisu ja isegi järjestusega olime sõitnud 8 aasta jooksul 12 tiitlivõistlust, ent pidanud alati teiste paremust tunnistama. See oli tõeline tasumise tund, teades samas - et selline edu ei pruugi korduda eales. Aasta hiljem Tšehhis saavutasime tiitlikaitsjatena Libereci rasketel suusaradadel peetud MM-il teatesõidus 6. koha, olles sel päeval antud sooritusega mägisel maastikul üsna rahul, hooaeg varem saavutatu tundus seejuures ulme...

Sa oled noor mees, millised liikumisalased ambitsioonid Sul endal veel on?

Olles palju aastaid ülikoolis sporditeadusi õppinud, tean et inimese tugev bioperiood on 15-45 eluaasta vahel ja ehkki 30-ndates hakkab ka kõige edukamate sportlaste füüsiline võimekus tahes-tahtmata kahanema, on eriti orienteerumisspordis seda tohutu kogemuspagasi abil võimalik kompenseerida. Seega ma tundsin aastaid, et soodsate asjaolude kokkulangemisel võiksin isegi veel 40+ eluaastatel koondisesse kuuluda ja rahvusvahelisel tasandil edukalt võistelda, kuid selle aasta alguses seoses abikaasa surmaga muutus ühe hetkega väga palju.

Hetkel pole tippspordis mul aga enam ambitsioone, sest ehkki alati võib paremini, said paljud eesmärgid ju ometi ning isegi kuhjaga täidetud. Kuna orienteerumine pole olümpiaala, siis viis aastat tagasi võidetud maailmameistritiitel on meie alal ülim, milleni küündida. Lisaks on varasemast auhinnakappi kogunenud Euroopa meistrivõistluste hõbe ja MM-pronks, seega on ka tiitlivõistlustelt võidetud kokku täiskomplekt medaleid. Kui mullu võitsin 40. sünnipäeva eel Eesti meistrivõistlustelt ka oma 50. individuaalse põhiklassi medali, mis meeste seas on orienteerumisspordis absoluutseks rekordiks, siis tundus, et sportlasena võib selle elu peatüki rahuliku südamega sulgeda.

Paljud on küsinud – miks Sa enam aktiivselt ei võistle, näiteks Eesti meistrivõistlustel ja kasvõi veteranide klassis? Ma olen aga tõdenud, et elus on juba nii-nii palju võisteldud ja kui enam varasemat kõrget taset hoida pole võimalik, siis kehvemini ka ei taha. Eesti rattaorienteerumis koondise treenerina olen mingit taset siiski püüdnud hoida ja tänavusel hooajal tegin vaid ühe tõsise võistlusstardi kui varumehena sõitsin MM-il Eesti II võistkonnas teadet. Oludest aimu saamiseks olen sõitnud läbi ka tänavuse EM-i ja MM-i harjutusrajad ning testinud samuti Eestis toimunud katsevõistluste maastikke. Aga ei välista, et tulevikus võib harrastustasemel võistlemisest taas rõõmu tunda ja mitte ainult orienteerumisspordis.

Praegu on peamiseks eesmärgiks hoida ennast lihtsalt vormis ning käia sportimas koos poja ja sõpradega. Sportlaskarjääri lõpetamise järel on toredaks boonuseks asjaolu, et nüüd saab tegeleda ka nende spordialadega, mis varasemalt tihedasse kalendrisse ei mahtunud või ei sobinud. Hetkel ongi enam võimalust ja aega proovida koos lapsega erinevaid alasid ning tunda rõõmu tema arengust. Oleme temaga tänavu käinud muuseas ka hüppemäel.

Sinu laps on liikuv, aga mida soovitad teistele lapsevanematele, et oma võsukesed arvutite eest kätte saada?

See on tänapäeva ühiskonnas tegelikult väga suur ja kasvav probleem. Laste liikuma saamisel on mu meelest võti selles, et sportimine ja enese liigutamine tuleks teha neile võimalikult põnevaks. Ega nutiseadmetes olemist saa täiesti ära keelata, see pole võimalik ega vajalikki, kuid siin on võtmesõnaks mõõdukus. Pigem on liigses ekraanide taga olemises süüdi asjaolu, et vanematel pole aega lapsega tegeleda ja nii ongi neil lihtsam põgeneda virtuaalmaailma.

Olen isikliku kogemuse põhjal täheldanud, et kui lapsele teha sportimine mänguliseks ja huvitavaks, on ta suures õhinas kaasa löömas. Ehkki tuleb tunnistada, et vahel on just kodust väljaminek kõige raskem. Tegevusse sisse elades tekib aga juba entusiasm ja pärast ollakse väga rahul. Võrreldes täiskasvanutega ongi laste puhul võib-olla natuke olulisem, et neid toetada, õigele teele juhatada ja mitte lasta ka liiga kergekäeliselt treeningutest loobuda. Täiskasvanuna on lapsed tihti vanematele tänulikud, et neid treeningutele viidi ja liikuma suunati. Alles hiljem mõistetakse kui palju see nooruspõlves neile juurde andis – tervema elu, aktiivsed sõbrad, põneva harrastuse, mis aitas keerulise puberteedi üle elada jne.

Kevadine rattalaager Hispaanias Kataloonias - koos Hawaii Expressi suure grupiga on olnud mõnus koos nädalaid laagerdada
Margus Halliku erakogu

Eks tihti ole see ka vanematele endile mugavustsoonist väljatulek, et laps sportima viia või ise temaga koos liikuda. Samas, lapsed on väikesed ju suhteliselt lühikest aega ning kui noores eas kujundada neis armastus spordi vastu, on suur võimalus, et nii jääb see terveks eluks. Hiljem on juba tore koos ühiselt liikumas käia ning on lootust, et lapselapsedki kasvavad sportlikud.

Ka täiskasvanutele annaks ühe soovituse – kui te tunnete tööpäeva järgselt, et olete väga väsinud ega suuda liikuma minna, siis puhake veidi ja võimalusel minge ikka! Tegelikult on väsinud teie vaim, mitte füüsis. Enamus tänapäeva inimesi on tööl ju väheliikuvad ja keha tahab tegelikult väga aktiivne olla. Sellepärast öeldaksegi, et trenni minnes on kõige raskemad sammud välisukseni. Kindlasti on paljud kogenud, et juba liikuma hakates väsimus justkui kaob. Ka treeningutega alustades on alguses raske, kuid kui liikumisse tekib juba mingi rutiin, siis on see väga mõnus tunne ja hiljem tekib ka mõistmine, et ilma enam ei saa ega tahagi.

Hetkel pole tippspordis mul aga enam ambitsioone, sest ehkki alati võib paremini, said paljud eesmärgid ju ometi ning isegi kuhjaga täidetud.

Inimestel on erinevaid tõuse ja mõõnu, paljud on öelnud, et saavad hingekosutust ka metsas orienteerudes?

Olen väga nõus, sest ainuüksi niisamagi looduses liikumine pakub väga palju hingele. Orienteerumine, mis aga on juba iseenesest väga kaasahaarav tegevus - kus rajal olles ei jää navigeerimise kõrvalt aega muudele mõtetele, siis seotuna metsas kulgemisega tekitab kokkuvõttes mõnusa sünergia. Kui tund – poolteist kaardiga linnakärast eemal looduses kontrollpunkte jahtida, on rajalt tulles tihti selline tunne, et ajule on justkui restart tehtud.

Oma poja panid nad suuskadele ning võtsid orienteeruma kaasa niipea, kui ta käima õppis
Margus Halliku erakogu

Võin isiklikust kogemusest kinnitada, et arvatavasti oli ka mu sportlaskarjäär niivõrd pikk just seetõttu, et sain teha trenni väga ilusates kohtades üle maailma. Kindlasti aitasid tippspordi nii füüsiliselt kui mentaalselt kohati väga raskeid treeninguid taluda Itaalia või Kanada kenad mägised maastikud, looduskaunis ümbrus ja maalilised vaated. Ka riigist riiki kolimine pakkus alati vaheldust juba rutiinseteks kujunenud treeningpaikadele ja –marsruutidele.

Kui vanadele lastele võiks juba kaardilugemise selgeks õpetada?

Olles mõlemad oma ülikooli lõputööd (nii diplomi- kui magistritasandil) teinud orienteerumisest, olen selle kohta ka omajagu materjale lugenud. Kokkuvõttes arvavad spetsialistid, et umbes 8-10 aastaselt on lapsed valmis iseseisvalt orienteeruma. Kuna orienteerumine on oma olemuselt veidi abstraktne – looduses nähtut tuleb kaardiga kokku viia ja vastupidi, siis natukene noorematele käib see veel pisut üle jõu. Kõige keerulisem on reljeefijoontest aru saamine – nendega kujutatakse kahemõõtmelisel kaardil kolmemõõtmelisi kõrgusvorme ja neid õpitakse tundma ka kõige hiljem. Kaardilugemise õpetamisel kasutatakse mõistet „orienteerumistrepp“, mis tähendab, et algul õpitakse kõige lihtsamaid elemente ja alles nende omandamisel liigutakse järk-järgult edasi järgmistele keerulisematele tasanditele.

Orienteerumismaastikud laias maailmas on väga erinevad - fotol punased kanjonid Valencia lähistel peetud Hispaania meistrivõistlustel
Margus Halliku erakogu

Kuid orienteerumisega teretutvust võib teha ka palju varem. Juba paariaastastele on olemas tillurajad, kus küll ei orienteeruta veel otseselt kaardi järgi, kuid läbitakse maastikul lühike tähistatud rada, kus tuleb ka kontrollpunkte märkida (näiteks jänku pildiga punktis jänkuga kontrollkaardi lahtrisse). Selline rada on mõeldud väikelastes ala vastu huvi tekitamiseks, metsa eksimise kartuse hajutamiseks ning looduses liikumisega harjumiseks.

Ülikoolides sai kokku õpitud peaaegu 10 aastat - mullu kevadel lõpetamas rekreatsioonikorralduse magistriõpinguid
Margus Halliku erakogu

Veidi suurematele on olemas nöörirajad, kus orienteerumine toimub juba kaardi järgi, kuid punktist punkti viib katkemata tähistus, kuid suuremate kaartega. Kaardist arusaajad saavad need lisakaared maha lõigata ja nii aega võita. Samas annab nii kaardile märgitud kui maastikul kulgev nöör lastele vajalikku kindlustunnet. Veel suurematele lastele mõeldud tugirajal asuvad kontrollpunktid tähistuse ligidal, sealt nähtavatel objektidel. Seejuures võivad punktid olla nii nöörist sees- kui väljaspool, viimasel juhul asub nende taga mõni selge püüdev orientiir – tee, lagendik, järv, kraav või mõni muu kindlalt äratuntav objekt.

Mis on Su varjatud anded? Tean, et oled Eesti Orienteerumisliidu pikaaegsele ajakirjale „Orienteeruja“ kirjutanud ligi 80 artiklit paarikümne aasta jooksul. Räägi sellest!

Ehkki ma pole kunagi ajakirjandust õppinud, on kuidagi nii kujunenud, et kohe orienteeruja karjääri algusest peale jäi minu õlule koondise reisidest teiste ala harrastajatega muljete jagamine ajakirja veergudel. Ju see õnnestus kohe esimestel kordadel piisavalt hästi, et lugusid telliti edaspidigi. Hiljem juba veidi kogenuma püüdsin seista hea Eesti orienteerumise käekäigu eest kuuludes näiteks alaliidu juhatusse ning artikleid sai kirjutatud erinevate orienteerumisalade arengu kohapealt jne.

Eks muidugi oli võimalust jagada ka huvitavaid seiku võistlusreisidest üle maailma, sest kuulusin järjepidevalt Eesti orienteerumis koondisesse nii suvel kui talvel. Lisaks oli paljut ülestähendatud ka orienteeruja elust-olust välisriikides – karjääri jooksul sai lisaks suurvõistlustele osaletud ju ka mitmekümne riigi meistrivõistlustel eri kontinentidel. Ja need kogemused on olnud tõesti väga erinevad – mõnedes maades on orienteerumine väga populaarne, teistes jälle pigem üsna eksootiline spordiala.

Oma sportlaskarjääri lõppedes panin aga nii spordiradadelt kogunenud kui hobiajakirjaniku tööst saadud kogemused kokku ning koostöös Eesti Olümpiakomitee ja Eesti Orienteerumisliiduga sai koostatud põhjalikum õppematerjal „Rattaorienteeruja käsiraamat“.

Mida on orienteerumine Sulle andnud?

Paljud selle ala harrastajad ütlevad, et orienteerumine – see on elustiil! Minu jaoks on see kindlasti nii olnud. Mis tähendab, et orienteerumine ei olnud pikka aega vaid üks osa mu elust, vaid pigem oli sel kõige tähtsam roll, mille järgi ülejäänud muu elu käis.

Kindlasti on orienteerumisspordiga tegelemine andnud võimaluse väga palju reisida ja maailma näha. Keskmiselt tuli karjääri jooksul kuus ette 2-3 välisreisi. On olnud tõesti imeline näha ja kogeda niivõrd eripalgelisi metsikuid maastikke erinevates maailmajagudes. Lisaks on reisid võistlustele ja laagritesse andnud võimaluse kohtuda paljude toredate inimestega erinevatest maadest ja kultuuridest.

Füüsilise poole arendamiseks sai tihti osa võetud puhta mägirattasõidu võistlustest - gruppi vedamas rattamaratonil Märjamaal, mis lõppes 7. kohaga
Margus Halliku erakogu

Millega orienteerumine nii paljusid inimesi võlub?

Orienteerumise suur võlu seisneb selles, et pea iga võistlus toimub erineval maastikul ja rada on alati uus. Isegi paljukasutatavatel maastike puhul (näiteks kasvõi Tallinnas Nõmmel või Pirital) püütakse alati planeerida rada nii, et see oleks ka kogenud osalejatele ikkagi huvitav.

Samuti on orienteerumises väga palju erinevaid distsipliine – maastikul saab liikuda nii joostes, rattaga kui talvel suuskadega. Mitteametlikke distsipliine on aga palju enam, orienteerumisele sarnase olemusega seiklusspordi võistlustel kulgetakse ja navigeeritakse maastikul näiteks nii kanuude kui rulluiskudega, aga ka tõukerataste ja hobustega jne. Lisaks on orienteerumises palju erineva olemusega alasid – kiire sprindivõistlus, tehniline lühirada, teevalikute langetamise oskust ja vastupidavust nõudev pikk rada. Jõuproove toimub nii eraldi-, ühis- kui viitstardist, on öiseid ja mitmepäevaseid võistlusi. Peale selle leiavad aset teatevõistlused ja rogainid, kus maastikul liigutakse koos võistkonnana. Orienteerutakse nii metsamaastikel kui järjest enam linnakeskkonnas. Populaarsust kogub ka siseorienteerumine, kus võistlused leiavad enamasti aset keeruka ehitusega põnevates mitmekordsetes hoonetes.

Ka orienteerumise suurvõistlusi antakse põhimõtteliselt erinevates maailma piirkondades asuvate riikidele korraldada just seetõttu, et panna tippvõistlejad proovile väga mitmesugustel maastikel ja oludes. Näiteks ainuüksi minul on karjääri jooksul olnud võimalus osaleda MM-idel Austraalias, Jaapanis, Iisraelis, Venemaa Siberi osas, väga paljudes Euroopa riikidest rääkimata, kus on võisteldud Portugalist Ukrainani või Taanist-Norrast Bulgaaria-Rumeeniani. Väga põnevad maastikud on ka Põhja-Ameerikas, kus olen võistelnud nii USA erinevates osariikides kui Kanada provintsides ja seal on tõesti looduslikud kontrastid Euroopaga võrreldes veelgi suuremad – leidub nii kõrbeid kui kanjoneid.

Orienteerumist iseloomustab ka mingi tabamatu seikluslikkus – startides rajale ei tea sa kunagi, mis sind päris täpselt ees ootab. Vahel kulgeb kõik justkui muuseas ja kontrollpunktid leiduvad iseenesest, teinekord eksivad aga ka tippvõistlejad ja paljukordsed maailmameistrid totaalselt ära ning ei saa kuidagi maastikku ja kaarti omavahel klappima.

Kui harrastaja-numbritest rääkida, siis mullu toimus Eestis üle 400 orienteerumisürituse, kus enam kui 8000 erinevat inimest tegi kokku üle 70 000 stardikorra. Viimasel kolmel hooajal – 2017. aastal 50 riigi sportlaste osavõtul Eestis toimunud orienteerumise MM-ist alates on ETV näidanud ka ala maailmameistrivõistlusi otseülekannetena. Tänapäevase tehnoloogia abil – sportlaste GPS-jälgimine, kõigi kontrollpunktide online-vaheajad, võistlejatega kaasajooksvad kaameramehed maastikul jne on orienteerumisest saanud ka põnev TV-ala. Orienteerumist võib võrrelda laskesuusatamisega, kus lõplikke tulemusi on väga raske ette ennustada, sest ka suurimad favoriidid võivad teinekord oluliselt eksida ja teha suuri vigu.

Orienteerumine on ala, millel väidetavalt ei tule mitte kunagi vanus ette?

Just nii see on. Orienteerumismaailma üks suuremaid ja näiteks ka korraldajatele kasumlikumaid üritusi on veteranide MM, mille võõrustamiseks rahvusvaheline alaliit saab igal hooajal ca kümmekond taotlust. Veteranide MM-il võistlevad orienteerujad vanuses 35-95 eluaastat. 100-aastaste klassi pole siiani veel olnud, vanim võistleja on olnud 97-aastane.

Näiteks 2016. aastal Eestis toimunud nädala pikkune veteranide MM, mille sprindi eeljooksud toimusid Kadriorus ja finaal Tallinna Vanalinnas ning tavadistantsid Pikassaares ja Kõrvemaal, tõi Eestisse ligi 3500 sportlast 44 riigist See oli Eesti ajaloo suurim välisosalejate arvuga spordivõistlus (üle 3100), mis tõi EAS-i hinnangul enam kui 3 miljonit eurot turismitulu.

Mida põnevat on Sinuga orienteerumisradadel juhtunud?

Kord Kanadas elades toonase kodulinna Ottawa lähedal Quebeci provintsi suures, mägises ja metsikus Gatineau pargis maastikurattaga treenides nägin ühel hetkel suurt karu paarikümne meetri kaugusel endast. Olin tookord lähimast inimasustusest vähemalt kümnekonna kilomeetri kaugusel ja ikka väga suure hooga kiirendasin sealt minema. Pärast „Polari“ pulsifaili arvutist vaadates nägin, et korralik jõnks oli pulsisageduses seal kohas sees. Teiste metsas kohatud loomade kõrval nägin just paar nädalat tagasi Harju- ja Läänemaa piiril kaarti joonistades esmakordselt lähedalt ja pikalt ilvest, keda Eestis ei õnnestu tihti trehvata.

Rattaorienteerumise algaastatel olime koondisekaaslase, meie kõige tituleerituma mehe – Tõnis Ermiga Poolas rahvusvahelistel maailma edetabeli võistlustel osalemas. Kui seal USA lipp teiste osalenud maade seas vardasse tõmmati, olime veidi hämmeldunud – tundsime ju kõiki, kuid ameeriklasi kindlasti kohal polnud. Klubi nimeks oli meil aga suurtoetaja Hawaii Express (kes meid ca 15 aasta Scott ratastega sponsoreeris) ja kui järgmisel päeval edukate startide järel autasutamistseremooniale läksime, saime aru, kes need ameeriklased olid...

Üks totaalne ja müstiline eksimislugu on järgnev – ühel kevadel olin enne nädalalõpus toimuvaid Eesti meistrivõistlusi vormile viimast lihvi andmas päris metsikul ja kinnikasvanud maastikuga Kose-Uuemõisa päevakul, kus püüdsin ühes kohas kaardil olnud teerajakese lõppedes rattaga otse läbi tiheda metsa lõigata. Võtsin kompassiga omaarust õige suuna nagu väga paljudel varasematel kordadel elus ja liikusin edasi. Algul kõik justkui klappis, kuid ühel hetkel ei saanud ma enam mitte midagi aru – kus ma olen ja kuhupoole pean liikuma. Püüdsin ikka uuesti ja uuesti õige suuna võtta ning liikuda tihedas metsas võimalikult otse lootuses jõuda mõnele sihile või teele välja. Mingil hetkel hakkasin kellegi jälgi ees nägema ja kergendustundega liikusin mööda neid, kuni ühel momendil hakkas kogu ümbrus taas tuttav tunduma ning ma sain aru, et olin maastikul suure ringi teinud ja taas omaenese jälgedele sattunud... Tolle päevaku järgse nädalalõpu Eesti meistrivõistlused läksid hästi nagu ka kogu ülejäänud too hooaeg - MM-il ja EM-il tulin kokku 4 korda kuue parema hulka ning lõpetasin võistlusaasta maailma edetabeli kolmanda numbrina. Kuid ma ei saa siiamaani aru, mis seal päevakul tookord juhtus – minu jaoks täielik müstika. See seik võib-olla iseloomustabki kõige paremini orienteerumise olemust – iga võistlus võib kujuneda omapäraseks seikluseks...