Selles videos teeb Sixten sissejuhatuse orienteerumise põnevasse maailma, Sixten tutvustab vajaminevat varustust ja saadab tervitused Lõuna-Eestist! Maikuu saab küll läbi, aga tegelikult kogub orienteerumise hooaeg alles täit hoogu, nii et on paras aeg võtta ette orienteerumispäevakute leht, https://paevakud.ee/ endale sobiv päev välja valida ning kogu perega kohale tulla!

Kui sulle meeldivad loodus, liikumine ja seiklused ning leiad, et kaardid on põnevad, siis tasub kindlasti orienteerumist proovida.

Sixten Silda on nimetatud Mr Orienteerumiseks, käesoleval kuul on ta Eesti orienteerumise üks oluline eestkõneleja. Sixten Sild on meie ainsa orienteerumise MM-medalistina olnud ise pikalt tippsportlane, tema pojad Lauri ja Timo on hetkel Eestis ühed parimad, lisaks on ta vedanud alaliitu ja löönud kaasa paljudel rahvusvahelistel tippvõistlustel. Orienteerumises oli tema esimene treener Toivo Kotov, hilisem Valeri Kisseljov. Võitnud Eesti meistrivõistlustel aastatel 1985–2003 kokku 51 medalit (35 kulda, 5 hõbedat ja 11 pronksi) ning Nõukogude Liidu meistrivõistlustel kulla, hõbeda ja pronksi. 1990 saavutas Sild Nõukogude Liidu koondises üliõpilaste maailmameistrivõistluste pronksmedali. 1991. aastal võitis orienteerumisjooksu maailmameistrivõistlustel Tšehhoslovakkias Mariánské Lázněs tavarajal pronksi.

Vaata lisaks ka Sixteni interaktiivset kaardilugemise õppevideot:

https://sport.delfi.ee/news/liikumine/rahvasport/orienteerumiskuu-timo-sild-orienteerumise-kaardilugemine-saab-selgeks?id=86300393

Sixten Orienteerumiskuul filmisid väga hea õppematerjali algajatele. Kui vana on taoliste õppevideode tegemise traditsioon?

Selliste õppevideode tegemine on tehniliselt võimalik alles suhteliselt lühikest aega, aga tehnika areneb kiiresti ning võimalused aina laienevad. Püüdsin pakkuda vaatajale ülevaadet sellest, mis toimub orienteeruja peas, kui ta rajal oma liikumist planeerib ja seda plaani ellu viib. Poeg Lauri aitas hiljem arvutis panna kokku videosalvestuse, GPS-seadmega salvestatud liikumistee ja kaardipildi. Nii saab ekraanil korraga näidata kaarti ja maastikku, nagu orienteeruja neid näeb ja loeb. Tegin sellist asja esimest korda 2016. aasta MM-võistluste ajal Rootsis, kui läbisin kaameraga meeste lühiraja. Pärast salvestust vaadates kogesin, et sellise materjali abil saab üsna hea ettekujutuse maastiku olemusest ja seal orienteerumise tehnilistest nüanssidest. Loomulikult ei ole tasapinnalasel ekraanil just liiga hästi näha kolmemõõtmelised reljeefidetailid, kuid kogenud orienteeruja kujutab seda edukalt ette kaardipildi järgi.

Samasugust varustust algaja orienteeruja puhul kasutades saaksime suurepärase tagasiside tema tegevuse kohta, mille järgi kogenud treener saab anda efektiivselt nõu tema soorituse parendamiseks.

Päevakutel on võimalus küsida asjatundjatelt nõu ning saada väike esmane tutvustus kaardi tingmärkide- ja koolitus kaardi kasutamise osas.

Lauri vastused:

Lauri, kuidas soovitad orienteerumisega alustada neil, kes pole veel alaga kokku puutunud?

Kõigile, kes soovivad orienteerumisega tutvust teha, soovitan härjal sarvist haarata ning kõigepealt leida päevakute kodulehelt mõni sümpaatne päevak. Kui suudad end päevakule kohale vedada, on raskeim osa juba tehtud! Alustamiseks sobivad väga hästi asulates toimuvad päevakud (eriti kodulinnas või-külas), sest seal on liikumisruum juba enam-vähem tuttav ning saab keskenduda kaardi tundmaõppimisele. Samas saab orienteerumisega edukalt algust teha ka täiesti võõras metsas toimuval päevakul - tuleb vaid võtta jõukohane rada. Igal juhul soovitan alustada lihtsamast ning julguse ja oskuste edenedes liikuda raskemate väljakutsete suunas. Päevakutel on võimalus küsida asjatundjatelt nõu ning saada väike esmane tutvustus kaardi tingmärkide- ja koolitus kaardi kasutamise osas. Veel lihtsam on, kui leidub sõprade seas juba kogenud harrastaja, kes aitab esimestel kordadel põhioskused selgeks saada.

Lauri Sild
Lauri Sild: erakogu. Foto: Sander Lembra
Orienteerumise aluseks on arusaam kaardi ja maastiku ühtsusest ning oskus mõlemat lugeda.

Mis on kõige olulisem endale selgeks teha, et kogemus oleks positiivne?

Tuleb endale aru anda, mis on hetkel orienteerumisoskuste tase ja vastavalt sellele valida rada, mis ei käi liigselt üle jõu, kuid samas esitab piisavalt keerulise ja huvitava väljakutse. Loomulikult, eesmärgid on erinevad ja ka väga lihtsa raja läbimine võib näiteks halli argipäeva kepikõnnile vaheldust juurde tuua, kuid enda kogemusest julgen öelda, et mida keerulisem rada läbitud saab, seda suurem on rahulolu iseendaga.Kui juba mitmendat korda ei suudeta rajaga läbimisega toime tulla, on võib-olla mõistlik astuda samm tagasi ja hinnata olukorda. Kas peaks ehk lihtsama raja võtma? Kas orienteerumise algteadmised on omandatud? Tingmärgid, kaardi orienteerimine põhjasuunda, mõõtkavad ja muu selline? Lihtsad asjad saad selgeks päevakute lehelt http://paevakud.ee/osalejale/, julgemad võivad küsida nõu otse asjatundjatelt. Karta pole midagi!

Kaart on ilmselgelt kõige olulisem vahend maastikul õiges suunas liikumiseks ja seda ei tohi rajal olles ära unustada.

Mis on Sinu jaoks orienteerumise abc?

Kui tunnen, et mul rajal hakkab tehnika lagunema, taandun paarile lihtsale asjale. Esiteks, kõige tähtsam on kaart ning seda tuleb lugeda! Kaart on ilmselgelt kõige olulisem vahend maastikul õiges suunas liikumiseks ja seda ei tohi rajal olles ära unustada. Seejärel kompass, mida kaardiga käsikäes kasutades saab jälgida, et kaart oleks alati õigesti ees ja suund oleks õige. Seejärel plaan, kuidas rada või etappi läbida. Kaardi ja kompassi abiga saabki tehtud plaani tõhusalt ellu viia. Kiired jalad on ka väga olulised, kuid nad ei tohi peast ette joosta!

Kiired jalad on ka väga olulised, kuid nad ei tohi peast ette joosta!

Palun räägi, millist orienteerumise varustust soovitad?

Põhimõtteliselt saab ilma igasuguse kalli varustuseta hakkama, kuid siinkohal vaatame, mis on minu meelest orienteerumisvarustuse arsenalis tähtis.Jalanõud on ilmselt kõige olulisem ja samas ka kõige kallim varustuse osa orienteerumises. Tavalised jooksutossud metsas kaua vastu ei pea, ent maastikutossud kestavad pisut kauem ja sobivad hästi näiteks linnaruumis orienteerumiseks. Metsas on kõige paremad spetsiaalsed orienteerumisjalanõud või muud sarnased off-road jalavarjud. Neil on jämeda mustriga tallad, mis haakuvad hästi vahelduvas metsapinnases, kaitsevad jalgu löökide ja risu eest ning on reeglina üsna vastupidavad. Naeltega jalanõud on head, kuid Eesti metsades pole need kriitilise tähtsusega.

Orienteeruja lahutamatu tööriist - kompass! Vastavalt tasemele saab valida kas odavama kompassi või kallima vahel.

Riietus sõltub mitmest asjaolust: füüsiline ja tehniline tase, ilmastik ning mugavus. Ei soovita riietuda liiga soojalt, vaid nii, nagu läheksid tavalisele jooksuringile. Algajad, kes veel pikki seisakuid teevad, peavad hoolt kandma, et jahedal ajal ei külmetaks. Metsas jooksmiseks võiks jalas olla kas pikad liibuvad jooksupüksid või spetsiaalsed metsajooksuks mõeldud põlvpüksid ja põlvikud, mis kaitsevad jalgu kriimustuste eest. Lotendavad püksid kipuvad okste ja muu säärase taha kinni jääma. Soojal ajal selga kerge hästihingav särk, kas lühikeste või pikkade varrukatega, on suuresti maitseasi. Kellel käsivarte esteetiline ilu tähtis, soovitan pikki varrukaid, siis ka näiteks noorest kuusetihnikust mõnusam läbi suruda. Üldiselt tasub ka arvestada, et vähemalt jalad saab märjaks ning alati on risk, et rebid mõne oksaga riietesse augu. Ning viimaks orienteeruja lahutamatu tööriist - kompass! Vastavalt tasemele saab valida kas odavama kompassi või kallima vahel. Kui oled algaja ja loed kaarti peamiselt paigal seistes, siis ei ole vahet, missugust kompassi kasutad. Kui aga suudad kaarti lugeda ja oma liikumist planeerida jooksu pealt, siis tasub kindlasti hankida kallim kompass, sest selle nõela kiirus ja stabiilsus võimaldavad teda liikumise ajal kasutada.

Treening oli minu jaoks põnev protsess.

Kuidas algas Sinu liikumistee?

Liikumine on mul olnud kogu aeg veres ja juba päris väiksest saati enamus ajast seiklesin õues jalgsi või rattal ning suviti käisin tihti ujumas. Orienteerumisvõistlustel ning -päevakutel olen kaasas käinud ning kaasa löönud sisuliselt nii ammusest ajast, kui mäletan. Kui koolis käima hakkasin, läksin ka orienteerumistrenni. Proovisin teismelisena veel mitmesuguseid alasid, kuid oli üsna selge, et mulle sobisid ja meeldisid individuaalsed vastupidavusalad kõige enam. Eriti need, kus liikumine oli looduses: rattasõit, suusatamine, jooks ning orienteerumine. Eriti paelusid mind orienteerumiskaardid, see määraski selle ala valiku. Umbes 15 - aastaselt hakkasin keskenduma orienteerumisele ning 18 - aastaselt võtsin nõuks seada sellel alal endale tõsisemad eesmärgid.

Mida oled õppinud oma emalt ja isalt orienteerumises?

Kahjuks ma ei mäleta, kuidas minu esimesed katsed nöörirajal välja nägid, kuid ilmselt oli ikka ema või isa kaasas ja jagas õpetussõnu. Kui trennis käima hakkasin, oligi ema treener. Aastate jooksul õppisin temalt palju treeningtsüklite ülesehitusest ning -sisust. Treening oli minu jaoks põnev protsess. Tehnilist külge õpetas algusaastatel samuti ema, kuniks hakkasin oskusi iseseisvalt lihvima. Ka isalt olen saanud erinevatest valdkondadest väärtuslikke õpetussõnu, kui olen jännis olnud, kuid peamiselt on tema roll olnud eeskujuna, kelle saavutuste ja omaduste poole püüelda. Paljudest headest omadustest hindan tema juures näiteks töökust ja sitkust.

Lauri Sild
Lauri Sild: erakogu. Foto: Sander Lembra
Laias laastus võib öelda nii, et paras vanus tõsisemaks kaardiga liikumise õpetamiseks on 10. eluaasta paiku, mil lapsel hakkab välja kujunema abstraktne mõtlemine, mis võimaldab aru saada kolmemõõtmelise maailma kujutamisest kahemõõtmelisel paberil.

Said Balti MV kolmanda koha, kuidas tundsid end Balti meistrivõistlustel rajal?

Tõele au andes pean tunnistama, et tundsin nädalavahetusel toimunud võistlustel end füüsiliselt üsna kehvasti, kuid endalegi suureks üllatuseks teenisin tavarajal pronksise auraha. Lootsin olla küll paremas hoos, kuid olen siiski rahul, et vaatamata raskustele jäin “pinnale” ja samuti on hea meel, et vennas võiduga Eesti au kaitses! Sama magus oli ka teate võit koos Kristo Heinmanni ja Timoga, kus minul jäi vaid vormistada nende hea eeltöö.

Lauri Sild
Lauri Sild: erakogu. Foto: Sander Lembra

Kui palju on maailmas professionaalseid orienteerujaid, kuidas sina selles maailmas hakkama saad?

Orienteerumises on tippspordi rahastus riigiti erinev nagu igal teisel spordialal. Tõik, et orienteerumine pole olümpiaala, mängib siin suurt rolli ja seetõttu pole toetus enamikes riikides tippudele piisavalt suur, et ainult spordile keskenduda. Pakun, et täiesti professionaalseid orienteerujaid on maailmas umbes 20-25 sportlast, maksimaalselt. Palju on kindlasti poolproffe, kes töötavad osakoormusega või õpivad nn. venitatult. Samas on täisprofessionaalsed orienteerujad ka suhteliselt noor nähtus, mille tärkamist võis ehk alles 15 aastat tagasi märgata. Kuid see ei tähenda, et ainult professionaalina on võimalik häid tulemusi saavutada, kindlasti mitte. Ka ei saa mitte keegi lihtsalt profiks, enne on vaja jõuda juba piisavalt heale tasemele, et leida toetajaid. Minul ja ka minu vennal on olnud õnneks head klubid, väiketoetajad ja pere, kes meid sportlasteel alati jõudumööda toetanud on. Kõige suurema sammu tipu poole on aidanud teha Eesti Kaitsevägi, mille spordirühma ridades oleme meiegi saanud profisportlase leiba maitsta.

Kas Sina konkureerid ka vennaga?

Jah, rajal on kõik konkurendid, kui just teatevõistlusega pole tegu ja ühes võistkonnas jookseme. Oleme mõlemad jõudnud piisavalt kaugele orienteerumises, et ihaldada rahvusvahelistel tiitlivõistlustel medaleid ja keskendume sellele. Selles mõttes minu eesmärk ei ole kindlasti vennale võistlustel “ära panna”, nagu mõnikord arvatakse. Samamoodi nagu Timo minule kaasa elab, elan kaasa ka tema õnnestumistele.

Tuleb endale aru anda, mis on hetkel orienteerumisoskuste tase ja vastavalt sellele valida rada!

Su ema Sarmite on ka hea orienteeruja räägi temast?

Jah, on väga hea orienteeruja! Noorema põlvkonna tegijad ei teagi tema saavutusi, kuid see on ka arusaadav, sest tema viimased tõelised tipptasemel võistlemised jäid nõukogude aega. Ega ma isegi kõike päris täpselt tea, sest sündisin ju alles 1990ndal aastal ja minugi kujutelm emast kui silmapaistvast orienteerujast on kokku pandud enamjaolt kuuldu põhjal. Ise sain aga tema õpetussõnadest üpris varakult aru, et ta mõistab hästi orienteerumise olemust. Tulemustest rääkides on ta esimeste ametlike NSV Liidu meistrivõistluste võitja ning võitis veel hiljemgi mitmeid medaleid. Elu esimene võimalus osaleda MM-il oleks olnud 1987. aastal, kuid see toimus kuus kuud enne Timo sündi ja võistlustele jäi minemata. Edasi läks suurem rõhk juba Timo ja minu kantseldamisele. Kuna üldsus teab pigem isa suuri saavutusi, siis ongi ema veidi teenimatult jäänud võib-olla heas mõttes halliks kardinaliks, kes on andnud nii minule kui vennale kätte suuna orienteerumises.

Su isa korraldab suuri võistlusi, kui suur koorem see on?

Orienteerumine toetub suuresti fanatismile ja teatakse väljaspool orienteerujate ringkondagi, et Sixten on üks suur orienteerumise fanatt. Võistluse korraldamisega kaasneb alati palju tööd ja kohustusi, mõnikord ka palju ootamatut, millega tuleb tegeleda. Vahel on tõesti selline tunne, et orienteerumise nimel nihutatakse naba paigast, kuid saan sellest aru, sest tean, kui palju on see ala andnud minu vanemate elule ja kogu perele. Orienteerumine on eluviis!

Sixten Sild vastused:

Sixten Sild, su pojad tegid Balti meistrivõistlustel supertulemused: tavarajal oli Timo esimene ja Lauri kolmas, lisaks kuulusid mõlemad teatejooksus võitjaks tulnud Eesti esindusmeeskonda. Milliste muljetega ise võistlustele tagasi vaatad?

Poisid olid võistluse suurfavoriitide seas, sest olid startijate seas maailma edetabelis kõrgeimate positsioonidega (Timo 8. ja Lauri 33. kohal). Kolme Balti riigi ja Valgevene parimate tase meesteklassis on õnneks meeldivalt kõrge: igas koondises on mehi, kes heal päeval võivad MM-il esikümnesse jõuda. Teiste hulgas oli stardis ka lätlasest 2012. a lühiraja maailmameister ning kahe tavarajapronksi (2012, 2013) omanik Edgars Bertuks. Selles seltskonnas medali võitmiseks peab igal juhul tegema väga hea soorituse ja mõlemal poisil see ka õnnestus. Võtan neid sooritusi kui head märki sellest, et ettevalmistused MM-võistlusteks kulgevad õiges suunas, mai lõpu kohta on vorm igati korralik. Siit on hea siirduda järgmisel nädalal juba MK-konkurentsi.

Minu eesmärk ei ole kindlasti vennale võistlustel “ära panna”, nagu mõnikord arvatakse. Samamoodi nagu Timo minule kaasa elab, elan kaasa ka tema õnnestumistele.

Organiseerisid tänavused Balti meistrivõistlused. Kui olulise jõuprooviga on tegu ning kuidas sujus korraldus?

Balti meistrivõistlused on pika traditsiooniga kolme Balti riigi võistkondlik võistlus, kus osalevad peale suure täiskasvanute koondise (10 meest+10 naist) ka kuni 20-, 18-, 16- ja 14-aastaste koondised. Viimased kümmekond aastat on Balti riikide võistlusega liitunud ka Valgevene ja Peterburi koondised. Peterburil seekord täiskasvanuid kahjuks ei olnud, sest samal ajal toimusid neil just Peterburi piirkonnas Venemaa meistrivõistlused. Võistlus on koondistele oluline jõuproov, millel võidetud tiitel on prestiižikas ja mille tulemused lähevad arvesse koondise moodustamisel suuremateks rahvusvahelisteks võistlusteks.

Tänavustele Balti meistrivõistlustele lisas atraktiivsust selle toimumine 2017. aasta MM-võistluste maastikul, mida hoidsime MM-ist saadik puutumatuna just selleks võistluseks. Maailma tähtsaima võistluse maastikul tahaks iga ambitsioonidega orienteeruja ennast proovile panna, sest see on garanteeritult keeruline ja põnevat orienteerumist pakkuv. Rõuge maastik ongi just pikkade teevalikuetappidega tavaraja jaoks üks paremaid maastikke Eestis. Võistluskeskusena oli suurepärane ka Ööbikuoru keskus, mille ainuke miinus oli asukoht võistlusmaastiku ühes nurgas – see piiras mõnevõrra valikuid radade planeerimisel.

Korraldajana olin üsna tõsises ajahädas, ettevalmistused lükkusid aina edasi, aga õnneks on kohalikud omavalitsused ja erinevad ametkonnad vähemalt Võrumaal orienteerumis- ja muude spordivõistluste korraldajate soovide suhtes väga mõistvad ja vastutulelikud. Sama võib öelda ka lõviosa maaomanike kohta, kellega oma liikumisi kooskõlastame. Siinkohal on väga oluline, et inimestel oleks adekvaatne ettekujutus sellest, mida üks 500 osavõtjaga orienteerumisvõistlus maastikule tähendab. On ette tulnud, et suur osavõtjate arv tekitab põhjendamatuid hirme, justkui jääks meist maha põletatud maa.

Mis võistlustel üllatas?

Mulle oli üllatuseks Eesti koondise üldvõit. Läti koondis on eriti noorte osas viimastel aastatel olnud väga võimas ja ühtlane ning juhtis ka tänavu esimese päeva järel üsna suure eduga. Punkte antakse reeglite järgi kõige rohkem täiskasvanute klassi tulemuste eest ning mida noorem vanuseklass, seda väiksemad on koondisele teenitavad punktid. Teisel võistluspäeval, teatejooksudes, olid Eesti naised ja mehed eriti ülekaalukad, võites naiste seas kulla ja pronksi ning meeste seas kulla, 4. ja 5. koha. Selle punktisaagiga korvati mõningane allajäämine lõunanaabritele noorteklassides.

Ilmataat üllatas ka ja oli seekord täiesti eestlane – temperatuur püsis jooksmiseks suurepärane ja päike kaunistas mõlemat võistluspäeva.

Mis on Sinu sõnum algajatele?

Kui sulle meeldivad loodus, liikumine ja seiklused ning leiad, et kaardid on põnevad, siis tasub kindlasti orienteerumist proovida. See võib olla just sinu spordiala. Kui proovid, siis peab silmas pidama, et tegemist on tõelise keskendumisalaga. Sa pead olema mõttega järjepidevalt oma tegevuse juures olema ning oma liikumist ette planeerima. Kõige aluseks on arusaam kaardi ja maastiku ühtsusest ning oskus mõlemat lugeda.

Mida on algajatel õppida tipporienteerumisest?

Algajat eristab kogenud orienteerujast see, et algaja suudab kaardil ja maastikul korraga jälgida vaid üksikuid maastikuelemente. Kogenuid orienteeruja suudab paralleelselt jälgida paljusid maastikuelemente ning valida oma otsuste tegemise aluseks igal ajahetkel just selles maastikuosas usaldusväärseima ja täpseima info. Selle oskuse omandamiseks ei ole muud varianti kui järjepidev harjutamine paljudel eritüübilistel maastikel.

Kas selleks, et jõuda orienteerumises Balti meistrivõistlustele, peab alaga juba lapsepõlves alustama?

Eesti koondises on Balti meistrivõistlustel erinevas vanuses (valdavalt siiski lapsepõlves või noorukieas) alustanuid ja alustada võib orienteerumisega tõesti igas vanuses. Laias laastus võib öelda nii, et paras vanus tõsisemaks kaardiga liikumise õpetamiseks on 10. eluaasta paiku, mil lapsel hakkab välja kujunema abstraktne mõtlemine, mis võimaldab aru saada kolmemõõtmelise maailma kujutamisest kahemõõtmelisel paberil. Loomulikult on olemas individuaalsed eripärad ja väga heade tulemusteni jõutakse ka teismeeas alustades. See on vanus, kus vajalikud oskused omandatakse sisemise motivatsiooni olemasolul suhteliselt kiiresti ja paremini kui hilisemas noorukieas ja täiskasvanuna.

Kuidas treenivad tipporienteerujad?

Põhiosa tipporienteerujate treeningust on pikamaajooksu treening, millest omakorda väga suur osa tehakse maastikul ja kaardiga. Sellele lisanduvad jõutreening, üldarendavana teised tsüklilised spordialad (jooks, suusatamine jms) ning pallimängud. Parimaks orienteerumistreeninguks on võistlused tehniliselt keerulistel ja detailiderohketel maastikel. Maailm on täis ülimalt erinevaid põnevaid maastikke, kus jooksmise võimalus on orienteerujatele suureks tõmbemagnetiks ja mille atraktiivsus on mitteorienteerujatele ilmselt samavõrra arusaamatu.

Timo Sild orienteerumas
Timo Sild: erakogu. Foto: Sander Lembra

Timo, Sul läksid üliedukalt Balti MV, tõid koju 2 kulda, palun jaga muljeid?

Balti meistrivõistlustel osalesid Eesti, Läti, Leedu, Valgevene ja Peterburi koondised. Traditsiooniliselt joosti laupäeval tavarada, kus meeste põhiklassi võiduaeg jääb umbes 90 min juurde, ning pühapäeval kolmevahetuseline teatevõistlus. Olin individuaalselt Balti MV juba kaks korda võitnud ja selles mõttes polnud need võistlused mulle sel hooajal suureks eesmärgiks, kaalu lisas tänavustele Balti meistrivõistlustele aga tõik, et parim eestlane, kes esikolme sisse mahub, saab pääsme maailmameistrivõistluste tavarajale Norras - nii et oli põhjust pingutada küll. EMV lühiraja ning Balti MV tavaraja võitudega olen endale kindlustanud kohad samadel distantsidel Norras augustis toimuvatele maailmameistrivõistlustele. Lisaks oli Balti meistrivõistlustel hea võimalus harjutada tugevas konkurentsis teatejooksu natukene teistsuguse tiimiga kui kahe viimase hooaja tiitlivõistlustel: Kenny Kivikas jäi vigastuse tõttu Balti MVlt eemale ning tema asemel jooksis peale minu ja Lauri võistkonnas Kristo Heinmann.

Mais tähistatakse Eestis orienteerumiskuud, mille raames on kõik huvilised sõltumata vanusest, soost ja kehalisest vormist oodatud tutvust tegema Eesti ühe populaarsema ja kõigile jõukohase liikumisvormiga. Orienteerumiskuul korraldatakse üritusi ja jagatakse infot, eesmärgiga anda kõigile liikumishuvilistele orienteerumise alal praktilisi teadmisi ja oskusi. Kuu haripunkt oli 15. mail peetav ülemaailmne orienteerumispäev, mida tähistati samaaegselt enam kui 80 riigis. Rahvusvahelise Orienteerumisföderatsiooni eestvedamisel toimuva Ülemaailmse orienteerumispäeva tegevusi on pikendatud tervele nädalale. Sel nädalal

Eestis toimuvad suuremad üritused leiab Eesti Orienteerumisliidu kalendrist. Orienteerumishuvilised said end proovile panna 18.-19. mail Vitipalus toimuvatel Eesti meistrivõistlustel, kus 2017. aastal toimus 50 riigi sportlase osavõtul ka orienteerumise MM. Tunamullune väga tehniline MMi lühirada valiti tuhandete seast ka 2017. aasta maailma parimaks orienteerumisrajaks. Nädal hiljem, 25.-26. mail peeti Rõuges MM-radadel Balti meistrivõistlused.

Eesti Olümpiakomitee, Ühenduse Sport Kõigile, Eesti Orienteerumisliidu ning Kultuuriministeeriumi eestvedamisel peetaval orienteerumiskuul on hea võimalus tutvustada inimestele jõukohaseid ja kättesaadavaid liikumisvorme ning kaasata nad korrapärasesse liikumisharrastusse.