Mis on orienteerumiskuu suurem missioon?

Teemakuu missiooniks on tutvustada orienteerumist kui kõigile jõukohast liikumisvormi laiemalt. Sõltumata vanusest, kehalisest vormist ja alaga eelnevast kokkupuutest, on kõik huvilised oodatud metsaradadele või järjest enam ka linnakeskkonda alaga tutvust tegema.
Maikuus, mil maapind on lõppenud talve järel juba piisavalt tahenenud ja kevad täies hoos tärkamas, on just kõige õigem ja mõnusam aeg teha tutvust orienteerumisega. Ka kogu aasta lõikes on mais toimumas kõige enam orienteerumisüritusi – tänavu Eestis kokku lausa üle 70.
Orienteerumine on tõeline rahvasport ja ala populaarseimateks üritusteks on tööpäeva õhtuti üle Eesti toimuvad päevakud, mis kevadest sügiseni leiavad aset pea kõigis maakondades. Just päevakud on kõige õigem koht, kust alustada – igaüks saab valida endale sobiva raja ning korraldajad pakuvad alati soovijatele ka algõpet.
Orienteerumiskuu eesmärgiks ongi teadvustada, et meil Eestis on selline tore spordiala, millel on üsna suur harrastajaskond ning ka üritusi läbi aasta üle kogu vabariigi tegelikult üpriski palju toimumas ning kutsuda inimesi orienteerumist proovima.
Võrreldes aastakümnete taguse ajaga on tehnoloogiline areng pakkunud palju mugavaid ja kaasaegseid lahendusi – osalejatele on kasutada kvaliteetsed ja täpsed kaardid, elektroonilised märkimissüsteemid, vaheajad kõigist kontrollpunktidest konkurentidega võrdlemiseks, online tulemused, pärastised interaktiivsed rajajoonistamise võimalused. Palju on panustatud mõnusatesse võistluskeskustesse, suurematel üritustel on ka mugavusteenused keset loodust – WC-d, lastehoid, varustusemüüjad, toitlustus. Kindlasti tasub tulla ise seda kõike proovima ja kogema!

Kuu haripunkt on 15. mail peetav ülemaailmne orienteerumispäev ja – nädal (15.-21. mai), mida tähistatakse samaaegselt enam kui 80 riigis.
Orienteerumisüritusi korraldatakse tihti põnevates paikades - päevakuline Tallinna Vabaõhumuuseumis
Foto: Aldis Toome

Kes on sihtgrupp, kes võiks tulla orienteeruma lisaks praegustele käijatele?

Orienteeruma on oodatud kindlasti ka kõik need inimesed, kellele meeldib nii looduses liikumine kui ka seiklused, kuid pole siiani teadnud, et neid kahte asja saab ühendada. Seejuures ei ole eelduseks üldsegi sportlik taust, sest rajal ei pea alati kindlasti jooksma.
Lisaks on orienteerumine suurepärane võimalus tuua vaheldust teiste spordialade harrastajate treeningutesse, eriti ettevalmistusperioodil. Läbi aegade on orienteerumine olnud populaarne suvine treeningvorm suusatajatele nii Eestis kui ka mujal maailmas. Näiteks on Norra olümpiavõitjatest murdmasuusatajad palunud Otepääl end hotelli sisse registreerides kohapealset orienteerumiskaarti treeninguteks.

Orienteerumine võib olla ühine tore harrastus, kus looduses kontrollpunktide jahtimist ja perega koos olemist saab ühendada
Foto: Aldis Toome


Üheks sihtgrupiks oleks ka need inimesed, kes on kunagi orienteerumas käinud, kuid millegipärast on jäänud neil vahele pikem paus. Neile ütleksin, et tulge uuesti proovima – aastatega on palju muutunud ja ala arenenud, kaardistatud on palju uusi põnevaid maastikke.
Ehkki orienteerumine on Eestis üsna suure kandepinnaga spordiala – mullu, 2018. aastal toimus Eestis üle 400 orienteerumisürituse, kus enam kui 8000 inimese poolt tehti üle 70 000 stardikorra, on Eesti Orienteerumisliidu pikemaks visiooniks kaasata 1% elanikkonnast ala harrastama.

Orienteerumine on tõeline rahvasport ja ala populaarseimateks üritusteks on tööpäeva õhtuti üle Eesti toimuvad päevakud, mis kevadest sügiseni leiavad aset pea kõigis maakondades.

Palun tutvusta orienteerumise ala inimesele, kes sellega pole veel kokku puutunud?

Orienteerumine on spordiala, kus kaardi abil tuleb läbida maastikule planeeritud rada. Kaardi saab stardis ja seejärel tuleb osalejal läbida erinevad kontrollpunktid. Kaardil on kujutatud maastik vähendatud kujul vastavate leppemärkidega, mis orienteerumises on üle maailma kokkuleppeliselt ühesugused. Enamusel orienteerumisüritustel on palju erineva pikkuse ja raskusastmega radu. Harrastajatele mõeldud üritused leiavad aset pigem mõnusatel, mitte väga ekstreemsetele maastikel. Järjest enam on võimalik harrastada ka rattaorienteerumist.
Tipptasemel on orienteerumine konkurentsitihe globaalse levikuga spordiala, kus toimuvad maailmameistrivõistlused, MK-sarjad jne. Orienteerumine jaguneb ka mitmeks erinevaks distsipliiniks – kõige populaarsem on loomulikult orienteerumisjooks, kuid levinud on ka rattaorienteerumine, milles ka eestlased on viimased 15 aastat maailma tippu kuulunud. Talvel harrastatakse suusaorienteerumist. Kõigil neil aladel toimuvad ka Eesti meistrivõistlused ning nii noorte, juunioride kui täiskasvanute koondised osalevad oma tiitlivõistlustel üle maailma. Lisaks on Rahvusvahelise Orienteerumisföderatsiooni poolt neljandaks tunnustatud alaks täpsusorienteerumine, mis on mõeldud peamiselt invasportlastele.

Orienteerumine pole jooks mööda asfaltteed - vahel tuleb sumbata ka põlvini soos, kuid paljudele pakub looduses enese proovilepanek ehedat rõõmu
Foto: Aldis Toome


Võistluspordis (kaasa arvatud Eesti meistrivõistlused) on orienteerumisel tegelikult palju erinevaid alasid: lühi- ja pikk rada, sprint ja maraton, ühis- ja viitstart, teate- ja öised võistlused. Seetõttu pakub ala harrastamine väga mitmekülgseid võimalusi ja paelub paljusid.
Orienteerumisega lähedane spordiala on veel rogain, mis on pika kontroll-ajaga valikorienteerumine (peamiselt 8- ja 24-tunnised), milles ka eestlased on maailmaareenil väga edukad olnud. Lisaks on Eestis väga populaarsed ka seiklusspordi võistlused, kus sarnaselt orienteerumsele on põhiülesandeks maastikul navigeerides läbida kontrollpunkte. Seda tehakse aga ühe võistluse raames mitmeid erinevaid liikumisviise kasutades. Mõlemad mainitud alad koguvad Eestis kuni tuhatkond osalejat ühe võistluspäeva kohta.

Orienteerumine võib olla ühine tore harrastus, kus looduses kontrollpunktide jahtimist ja perega koos olemist saab ühendada!
Orienteerumine on hea alternatiivne treening ka teiste alade sportlastele - jalgpallur Raio Piiroja
Foto: Aldis Toome

Miks võiksid inimesed tulla orienteeruma?

Inimesi metsa meelitavaid positiivseid külgi on ala juures palju. Orienteerumine sobib tõesti igaühele ja seda saab harrastada igas eas – jõukohaseid radu leidub väikestest lastest 80-90- aastaste veteranideni välja. Orienteerumise üheks unikaalseks omaduseks on ka asjaolu, et raja läbimine paneb korraga proovile nii osaleja vaimse kui füüsilise poole. Seda on võrreldud „malemänguga jooksmise ajal“. Orienteerumisraja läbimine pakub inimestele ka palju emotsioone – tegu on ju seiklusega metsas, kus teinekord võib ära eksida, kuid seda suurem rõõm on jälle õige kontrollpunkti leidmisest.

Miks on orienteerumine nii populaarne?

Arvatavasti seetõttu, et emotsionaalsel tasandil annab see inimestele palju tagasi. Esiteks toimub enamus orienteerumisüritustest looduses, kuhu tänapäeval inimesed ju ülemäära tihti ei satu. Lisaks on orienteerumine nii kaasahaarav tegevus, et tunnike - poolteist kaardiga metsas möödub märkamatult.
Üheks motivaatoriks on kindlasti ka oma oskuste järjest paremaks lihvimine ja arengu kogemine – orienteerumisoskusi võib täiendada lõputult, sest isegi tipptegijad teevad alati mingeid vigu.
Orienteerumise võlu seisneb ka suures vaheldusrikkuses - üritused leiavad aset väga erinevates kohtades ning ka rajad on alati uued. Isegi Eesti kontekstis võivad olla maastikud vägagi mitmekesised. Orienteerujad satuvad tihti üle Eesti sellistesse kohtadesse, kuhu ehk niisama naljalt ei satuks ja see annab võimaluse näha nii oma kodukohta kui kodumaad laiemalt veidi teise nurga alt.

Orienteerudes võivad jalad küll märjaks ja mudaseks saada, kuid see-eest viivad rajad osalejad ilusatesse kohtadesse - päevak Keila-Joal
Foto: Aldis Toome


Lisaks on orienteerujad mõnus sõpruskond, kellel on ühine huvi. Tihti sõidetakse üritustele ühiselt, sageli koos perega. Mõnes perekonnas harrastavad orienteerumist üheskoos lausa kolm generatsiooni. Peale raja läbimist jätkub kõigil tihti juttu kauemaks – võrreldakse vaheaegu, erinevaid teevalikuid, kirutakse ettetulnud vigu ja pajatatakse põnevatest seikadest.
Kokkuvõttes annab orienteerumisüritus võimaluse olla looduses ja värskes õhus, lisaks ennast piisavalt liigutada, kuid sellega kaasneb veel mingi tabamatu nüanss – seikluslikkus kontrollpunktide otsimisest ja leidmisest. Heal päeval sujub kõik justkui iseenesest, kehval päeval aga võivad ka kogenud tegijad teha suuri vigu. Tihti on inimestel meeles põnevad emotsioonid neist kordadest, kui kuskil totaalselt eksiti; või olid mingid hullud olud – näiteks sadas paduvihma, sai mütatud põlvini soos või murtud läbi tiheda võsa.

Koos on lõbusam - rajale võib minna koos nii kahe- kui neljajalgsete sõpradega
Foto: Aldis Toome

Kes on oodatud orienteerumispäevakutele?

Naljaga pooleks võib öelda, et orienteerumispäevakutele on oodatud absoluutselt kõik, kes suudavad vähegi kõndida. Päevakute populaarsusest annavad aimu osalejanumbrid – mullu toimus üle Eesti kokku 366 päevakut, kus ca 8000 erinevat inimest tegi ligi 62 500 stardikorda. Juba mitmendat hooaega on päevakud koondatud ühise katuse alla – „RMK Eestimaa orienteerumispäevakud“ moodustavad Eesti ühe suurema harrastusspordi sarja. Ka tänavu on üle Eesti toimumas 20 erinevat sarja ja üritusi leiab aset absoluutselt kõigis maakondades. Infot leiab kõiki sarju koondaval lehel: Päevakud.ee
Tasub märkimist, et päevakud pole otseselt võistlused, kus pole vajalik eelregistreerimine. Tasub vaid kohale tulla ning rajale on võimalik minna omal vabal valitud ajal mitmetunnise ajaakna raames. Kõigil päevakutel on alati olemas ajavõtt, kuid korraldajate eesmärgiks on eelkõige siiski harrastajatele põnevate liikumisvõimaluste pakkumine. Seega võib rajal nii maksimaalselt pingutada ja end konkurentidega võrrelda, kui ka lihtsalt rahulikult jalutada ja loodust nautida. Mõni korjab vahepeal marju, seeni või lilligi. Rajale võib minna ka mitmekesi – koos sõprade, elukaaslase või lastega. On neidki, kes lähevad rajale koeraga.

Ka seiklusspordi-võistlustel toimub navigeerimine kaardi järgi, kuid kontrollpunktidesse jõudmine võib olla keerulisem
Foto: Aldis Toome


Kuu haripunkt on 15. mail peetav ülemaailmne orienteerumispäev ja – nädal (15.-21. mai), mida tähistatakse samaaegselt enam kui 80 riigis. Kuidas seda päeva tähistatakse?

Rahvusvaheline Orienteerumisföderatsiooni (IOF) egiidi all korraldatakse tänavu juba neljandat aastat ülemaailmset orienteerumispäeva, mille eesmärgiks on propageerida orienteerumist ja jõuda uute potentsiaalsete ala harrastajateni, eelkõige noorteni. Sobitamaks kõiki üritusi kalendrisse, loetakse ülemaailmse orienteerumispäeva alla kuuluvateks kõik orienteerumisüritused, mis leiavad tänavu aset nädala jooksul ajavahemikus 15.-21. mai. Mullu – 2018. aastal toimus ülemaailmse orienteerumispäeva üritusi kokku lausa 81 riigis, milles ka eestlastel oli oma oluline osa – üle Eesti leidis aset kokku 39 üritust 5702 osalejaga. Muide, Rahvusvahelise Orienteerumisföderatsiooni presidendiks on hetkel eestlane Leho Haldna. Seejuures tuleb tõdeda, et Eestist pärinenud suurte rahvusvaheliste spordialaliitude juhte võib lugeda üles isegi kogu meie ajaloo vältel ühe käe sõrmedel, hetkel on samas ametis veel vaid Janek Mäggi – Ülemaailmse Kabeföderatsiooni presidendina.

Öised võistlused pakuvad veelgi enam seikluslikkust, sest öösel on nähtavus oluliselt väiksem ja eksimisvõimalus suurem...
Foto: Aldis Toome


Orienteerumisraja läbimine pakub inimestele ka palju emotsioone – tegu on ju seiklusega metsas, kus teinekord võib ära eksida, kuid seda suurem rõõm on jälle õige kontrollpunkti leidmisest.

Kokkuvõttes on ülemaailmse orienteerumispäeva peamine eesmärk ala tutvustamine noortele – eelkõige kooliõpilastele. Selle tarbeks korraldatakse ka üle Eesti lisaks antud nädalale kontsentreeritud päevakutele hulgaliselt orienteerumisüritusi ka koolides ja lasteaedades. Seejuures pole eesmärgiks niivõrd sportlik mõõduvõtt, kuivõrd just huvi tekitamine ala vastu.
Muide, Eestis kuulub orienteerumine koolides kehalise kasvatuse ainekavva ja üle vabariigi on Eesti Orienteerumisliidu eestvedamisel aastakümnete jooksul koostatud ligi 150 koolikaarti, mis asuvad haridusasutuste vahetus läheduses. Kuid orienteerumise õpetamine koolis sõltub paljuski kehalise- või liikumisõpetajate enda initsiatiivist ja oskustest. Orienteerumisoskuste õpetamise hetkeseis võiks Eestis alati parem olla, kuid on ka väga häid eeskujusid – näiteks Eesti orienteerumise „Mekas“ Põlvas, kus läheduses palju häid ja sobivaid maastikke, oskavad peaaegu kõik lapsed orienteeruda. Orienteerumise õpetamist saab integreerida koolis ka teiste ainetega, näiteks maateadusega, õuesõppega jne.

Korraldajad püüavad kontrollpunkte panna tihtilugu omapäraste objektide juurde, et osalejatel oleks põnevam - Seiklushundi päevak Tartus
Foto: Aldis Toome

Mida soovitad neile, kes tahaks alustada orienteerumisega?

Neile, kes pole kunagi orienteerumas käinud, soovitaks hakatuseks otsida välja Eesti Orienteerumisliidu kodulehelt kalenderplaanist või päevakute kodulehelt (Päevakud.ee) järgmise oma kodukoha lähedal aset leidva päevaku toimumiskoht ja -aeg ning minna sinna lihtsalt kohale. Orienteerujad on suur ja sõbralik pere ning kõik korraldajad on alati valmis esmatulijatele ala harrastamiseks juhtnööre jagama ning igakülgselt nõu ja jõuga abistama.
Orienteerumine ei eelda alustamiseks mingit erilist ja kallist varustust ning ka osavõtutasud päevakutel on mõõdukad, jäädes 5 euro kanti. Väikese tasu eest (1-2 eurot) saab korraldajatelt rentida ka elektroonilise märkevahendi. Seejuures noorteklassides on osavõtu ja märkevahendi renditasu odavam ja mõned korraldajad lubavad noored ka täiesti tasuta rajale.

Ala on tõesti jõukohane igale ühele - selleks ei pea olema noor ja tippvormis ega omama kallist varustust
Foto: Aldis Toome

Millist varustust orienteerumiseks vaja läheb?

Varustuse kohapealt piisab alustamiseks ka täiesti tavalistest vaba aja või jooksuriietest, mis võiks siiski olla ehk mitte kõige uhkemad ja paremad, sest orienteerumisrajal võivad jalanõud ikkagi märjaks ja mudaseks saada ning ka riided teinekord okstesse kinni jääda.
Algtasemel on võimalik rajale minna ka kompassita, kuid ka seda on võimalik korraldajatelt laenata või rentida. Alaga juba veidi tõsisemalt tegeledes tasuks osta endale isiklik kompass ja elektrooniline märkevahend. Lisaks kuuluvad orienteeruja varustusse veel spetsiaalsed vetthülgavad ja kerged metallnaastudega maastikujooksu jalatsid, millega on metsas ja eriti märgades tingimustes oluliselt mugavam joosta kui tavaliste jooksujalanõudega, ehkki ka nendega saab hakkama. Võimalik on soetada endale ka spetsiaalsed - kerged, vetthülgavad ja mitte-rebenevast materjalist orienteerumisriided. Nii orienteerumisjalanõusid kui –riideid pakuvad ka Eestis mitmed orienteerumisvarustuste müüjad ja kuna maailmas on orienteerumine üsna populaarne spordiala, siis on vastavat kvaliteetset varustust ka meil laialdaselt saadaval erinevate omaduste, disaini ja hinnaklassiga.

Orienteerujad satuvad tihti üle Eesti sellistesse kohtadesse, kuhu ehk niisama naljalt ei satuks ja see annab võimaluse näha nii oma kodukohta kui kodumaad laiemalt veidi teise nurga alt.
Orienteerutakse ka ratastega - eestlased on rattaorienteerumises rahvusvahelisel areenil väga edukad olnud - võidetud on nii maailma- kui Euroopa meistritiitleid
Foto: Aldis Toome


Muide, orienteerumisriideid tootvast endise tipporienteeruja Arvo Kivika firmast „Ilves Extra“ kasvas välja suurettevõte, mis hiilgeaegadel riietas nii Eesti, Soome kui ka näiteks Poola taliolümpiakoondisi. „Ilvese“ spordiriietes võistlesid nii Andrus Veerpalu, Kristiina Šmigun, Jaak Mae kui ka Justyna Kowalczyk. Hetkel on antud kaubamärgi nimeks „T-Style“.

Orienteerumine ei pea olema ainult võidujooks ajale, vabalt võib ka rajal jalutada ja lihtsalt loodust nautida
Foto: Aldis Toome

Mida soovitad neile, kes seetõttu eemale hoiavad, et kardavad, et ei ole piisavalt head kaardilugejad?

Tõesti, esmapilgul võib orienteerumine tunduda neile, kes pole kunagi selle alaga kokku puutunud, veidi hirmutav – kõik need keerulised terminid nagu: kaardi leppemärgid, mõõtkavad, lõikejoonte vahe, kompassi kasutamine, teevalik, reljeefi lugemine... Lisaks veel kartus metsa ära eksimise ning märjaks ja mudaseks saamise ees.
Kuid kindlasti ei tasu orienteerumist karta – alustatakse ju ikkagi lihtsamatest radadest ja mõnusamatest maastikest. Ka täiskasvanutele on olemas lihtsamad ja kergemad rajad. Lisaks on enamus inimesi oma elus tegelikult ju kaartide ja kaardilugemisega kokku puutunud – kindlasti juba koolis maateaduse tunnis või samuti igapäevaelus linnaplaanide ja turismikaartidega. Ka tänapäevaseid elektroonilisi navigatsiooniseadmeid, Google Mapsi ja teisi äppe kasutades me tegelikult ju loeme kaarti ja teeme nende põhjal erinevaid teevalikuid.

Kuidas näeb välja ühe orienteerumisürituse ettevalmistus?

Selle taga, et ala harrastaja saaks päevakul rõõmsalt rajale minna, on tegelikult väga paljude inimeste lugematud töötunnid. Kõige esimeseks eelduseks on orienteerumiseks sobiva maastiku ja kaardi olemasolu. Aga ainuüksi kaardi valmimine võib võtta päris palju aega, vahel isegi mitmeid kuid – selleks peab spetsiaalsete oskustega inimene käima korduvalt risti-rästi läbi suured maa-alad, joonistades üles nii reljeefi – künkad, lohud, augud kui märkima kaardile ka kõik kivid, kraavid ja muud väikesed objektid. Tänapäeval tehnika areng – globaalne satelliitnavigatsioon (GPS), maastikute laserskaneerimine lennukitelt (LIDAR) jne aitab muidugi tohutult vähendada seda töömahtu – kuid kaardi autoril tuleb siiski kogu maastikust kogutud info oma nägemusena spetsiaalses arvutiprogrammis lõpuks ikkagi kaardiks kokku joonistada.
Seejärel saab rajameister planeerida erinevatele klassidele omad rajad, mida tänapäeval tehakse samuti arvutiprogrammide abil. Orienteerumisürituste tarbeks tuleb aga suur hulk kontrollpunkte metsa viia (vahel ka kaugetele soosaartele või läbi paksu tihniku minilagendikele), väga täpselt õigesse kohta paigutada ja pärast ka ära tuua. Lisaks on veel vaja korraldada ajavõtt ja kontrollida kõigi osalejate õigete kontrollpunktide läbimist. Nii kontrollpunktide täpsel paigutusel kui ka ajavõtu kohapealt põhimõtteliselt eksimisruumi ei ole – ka ainuüksi üks viga võib rikkuda kogu ürituse. Näiteks kui rajameister unustaks ühe punkti metsa viimata... Kuid selleks on olemas topeltkontrollid – kontrolljooksjad jne.

Järjest enam korraldatakse orienteerumisüritusi linnakeskkonnas - sprindivõistlus Tallinnas Rotermanni kvartalis
Foto: Aldis Toome

Mida põnevat tahaksid veel mainida?

Orienteerumisüritused toimuvad tihti väga põnevates kohtades – näiteks Tallinna vanalinnas, loomaaias, Vabaõhumuuseumis, Pärnu Vallikäärus, Rakvere Vallimäel. Mujalt Eestist võiks eriilmeliste maastikena ära märkida kasvõi Kõpu luited Hiiumaal, Ida-Virumaa endised kaevandusalad või siis hoopis Piusa jõe ürgoru kaldad Lõuna-Eestis jne. Mullune Tallinna orienteerumisneljapäevakute osalejate lemmiketapp oli aga Aegna saarel, kuhu osalejad pääsevad vaid kaatrite ja laevadega. Ka mitmed teised orienteerumisüritused on aset leidnud väikesaartel - näiteks rogainid Naissaarel, Pakri saartel jne. See annab võimaluse ala harrastajale külastada väga põnevaid ja erinevaid kohti üle Eesti seoses oma harrastusega.
Järjest enam on orienteerumises täheldada ka tendentsi, et liigutakse lihtsamate ja mugavamate formaatide juurde – aina enam toimub sprindi- ja linnaorienteerumisi urbanistlikus keskkonnas. Ühest küljest nihkub koos sellega fookus ala sügavamalt olemuselt – orienteerumine toimub alati ja ainult keset põlisloodust metsas - veidi eemale. Teisalt annab see võimaluse harrastada ala ka keset linnakvartaleid ning parkides ja linnalähedastes metsatukkades, kuhu on osalejal lihtne ja kiire kohale jõuda. Ka algajatele on sellised formaadid lihtsamad ja on heaks hüppelauaks klassikalise orienteerumise juurde. Kokkuvõttes on tegelikult metsas orienteerumine jäänud alles, pigem ongi juurde tulnud just linnakeskkonna ürituste korraldajaid – näiteks Linnaorienteerumine Tallinnas või Seiklushundi päevakud ja rogainid Tartus. See kõik on aidanud ka alal kasvada suuremaks.

Tipptasemel on orienteerumine karm võistlussport, kus ala parimate jooksukiirusest piisab osalemaks ka kergejõustiku tiitlivõistlustel. Teatevõistluste start 2017. aastal Eestis toimunud MM-lt .
Foto: Reigo Teervalt


Muide, klassikalise orienteerumise kõrval korraldatakse üha enam ka teisi huvitavaid ala formaate. Näiteks talviti on võimalus tegeleda siseorienteerumistega, kus põnevad ja suured hooned on täpselt ära kaardistatud ning kus läbi mitmete korruste kulgevad põnevad rajad. Selliseid üritusi on korraldatud muuhulgas Kristiine keskuses, aga ka Patarei vanglas, ajalooga koolihoonetes – Tallinna Reaalkool jne.

Mis on Sind inspireerinud orienteerumise juures kõige enam?

Kuna ma olen tegelikult suusatreeneritest vanemate poolt väga tugeva suusatamise taustaga (noorpõlves sai tegeletud pikalt ja ka edukalt kahevõistlusega ning õpitud aastaid suusa-gümnaasiumites nii meil kui mujal) ja alustasin tipporienteerumisega alles 20 aastaselt, siis võin kinnitada, et sellest hetkest võlus orienteerumine mind jäägitult. Just see ülisuur vaheldusrikkus erinevate orienteerumisürituste toimumispaikades... Iga maastik ja võistluspaik on kordumatu, ka orienteerumisrada – isegi tuttaval maastikul on ju alati varasemast uus ja erinev.
Orienteerumisspordi suurvõistlused on viinud mind laias maailmas paljudesse maadesse eri kontinentidel - nii Austraaliasse, Jaapanisse, USA-sse – Kanadasse, Iisraeli; Euroopast rääkimata, kus on võisteldud peaaegu igas riigis. Kõik see kokku on andnud võimaluse saada võimsaid elamusi ürglooduses orienteerumist, mis tihti tähendab seiklemist ja loodusjõududega võitlemist üksi tundmatul metsikul maastikul. Kohe meenuvadki erinevad mälupildid võistlustest näiteks Norra tundrutes, Lõuna poolkera eukalüpti-metsades, California kõrbemaastikel või hoopis ka Siberi steppides...

Ehkki Eesti kontekstis pole looduse kontrastid nii suured, on ka meil pakkuda orienteerumise harrastajatele palju põnevaid ja eripalgelisi maastikke. Juba ainuüksi Tallinnas või pealinna lähistelgi on maastikud nii erinevad, mõnusad metsad on Nõmmel ja Pirital, ilusad kohad aga Keila-Joal – Vääna-Jõesuus, ekstreemset inimese poolt ümberkujundatud maastikku oma sügavate karjääritiikide ja kõrgete tehisküngastega saab kogeda aga näiteks Maardus Ülgasel.

Mida soovid lõpetuseks öelda orienteerumiskuu puhul eestimaalastele?

Sooviksin kutsuda kõiki vähemalt proovima orienteerumissporti ja ärgitama ka oma lapsi seda tegema. Paljud, kes on tulnud meie ala uudistama ja kogema, ongi avastanud enda jaoks midagi uut ja väga põnevat ning jäänud edaspidigi orienteerumas käima. Metsaradadel seiklemisel ja kontrollpunktide otsimisel on mingi oma seletamatu võlu, mis inimesi ikka ja jälle paelub ning järgmistel kordadel tagasi kutsub.
Orienteerumisega pole mingil juhul hilja alustada ka täiskasvanuna – ühest küljest on seda suurest peast isegi lihtsam teha, sest orienteerumises tuleb maastiku ja kaardi vahelisi seoseid tihti endale abstraktselt ette kujutada. Väga paljud inimesed ongi orienteerumise avastanud enda jaoks just suurest peast, kui lihtsalt liikumise ning värskes õhus ja looduses viibimise juurde soovitakse veel mingit muud komponenti. Ka lastele meeldib orienteerumise juures väga selle seikluslikkus. Ja hea orienteerumisoskus kulub ju igal inimesel oma igapäeva elus alati ära.
Igal juhul on orienteerumist võimalik proovida väga mitmetel erinevatel üritustel ja seda eriti hetkel käes oleval orienteerumiskuul, mil jõuproovide valik eriti suur.
Tulge metsaradadele kaardiga liikuma ja usun, et saate sealt mõnusad ja põnevad elamused!