Ulmeteoreetik Istvan Csicsery-Ronay ütleb, et sünteetilise keemia, tuumafüüsika, molekulaarbioloogia ja informatsiooniteooriaga jõuab tehnoloogia punkti, kus see transformeerib tegelikult materiaalset maailma. Nüüdisajal kasutab tehnika teaduslikku teadmist selliselt, et paneb oma füüsilise ainese toimima nii, nagu loodus ei toimi. See sirutab end välja mateeria tuumani ega ole sestap enam neutraalne jõud või pelk objektiivne seadmete kogum.1 Tehnika loob meid niisiis sama palju kui meie loome tehnikat. Seda ütleksid kõik olulisemad tehnikaga tegelevad filosoofid: Martin Heidegger, Bernard Stiegler, Jacques Ellul.

Tehnika on end järk-järgult sirutamas välja jalgpalli tuumani ja asunud seda transformeerima. Vaidlusi selle üle, mil määral ja mil moel ta seda teinud on ja kas ta peaks seda tegema, on peetud palju. Viimasel ajal on need käinud peaasjalikult videokohtunike süsteemi ehk VARi üle.

Romantik versus realist

Nendes vaidlustes saab eristada laias laastus kaht positsiooni: nimetagem neid (1) valgustatud ja ludiitliku romantiku positsiooniks ja (2) positivistliku, tehnokraatliku realisti positsiooniks.2 Romantik ütleb, et VARi ei tohiks kasutada, kuna see muudab otsustavalt jalgpalli olemust. Realist ütleb, et võibolla muudab, aga muutuste vastu ei tohiks iga hinna eest sõdida, kuna need on elu paratamatu tõsiasi ja nendega tuleks mõistliku määrani kaasa minna. Romantik ütleb, et VAR muudab jalgpalli olemust, kuna vähendab otsustavalt kohtuniku vahetut inimlikku autoriteeti, kandes suure osa sellest üle masinale. Realist ütleb, et see ülekanne annab tulemuseks senisest õiglasema jalgpalli. Romantik ütleb, et elu ongi ebaõiglane, eksimine on inimlik ja kohtunik koos oma inimlike eksimustega peaks jääma jalgpalli olemuslikuks osaks, sest just see teeb jalgpallist laiemate asjade võrdkuju. See kütab paljuski jalgpalli ümber kirgi ja keerutab üles virgutavat spordiloba. Realist ütleb, et uute tehnoloogiate väljatöötamine on vähemalt samavõrra inimlik – et inimene on juba oma olemuselt homo technicus, kes tehnilise leidlikkusega oma meelelist haardeulatust laiendab ja oma piiratust kompenseerib, nii et uute tehnoloogiate kasutuselevõtt ei teisenda mingilgi moel jalgpalli inimlikkust. Ja pealegi – kas ei keeruta seesama VAR üles küllaldaselt spordiloba? Romantik ütleb, et VAR suretab tempokatkestuste, olematute väravate tähistamise jms halvavalt jalgpalli emotsionaalset külge.

Realist ütleb, et see on esialgu paratamatu hind, mida tuleb maksta pikas perspektiivis ausama kohtumõistmise eest. Tunded kohalduvad ajapikku – ning kas pole tõeline emotsioon just see, millega tähistatakse õiglast väravat? Romantik ütleb, et VARiga arvestamine muudab otsustavalt mängijate käitumist väljakul (näiteks poleks lugenud Maradona kuulus ja kvintessentsiaalselt romantiline käega värav). Realist ütleb, et see võib nii olla, kuid vähemalt ei sigatseta enam nii palju karistusalas. Romantik ütleb, et VAR ei vähenda otsuste ümber käivaid vaidlusi, vaid kannab need üle lihtsalt teise kohta (näiteks miks valiti üle vaadata üks, aga mitte teine olukord jne). Realist seevastu tsiteerib statistikat: ajakirjas Journal of Sports Sciences ilmunud seni suurima uurimuse kohaselt tõstis VAR nii-öelda mängu muutvate otsuste õigsuse määra 92,1 protsendilt 98,3 protsendini. Ja nii edasi.

Nii romantikul kui ka realistil on minu arvates mingi piirini õigus. Romantikul on suuresti õigus selles, kuidas ta muutust diagnoosib, realistil selles, et muutus on paratamatu ja liigub suurema õigluse suunas. (Luis Suarez veerandfinaalis Uruguay koondise eest käega väravat blokeerimas: ühtaegu ja lahutamatult nii romantik kui ka realist.) Ma olen ise vist natuke rohkem romantik kui realist, sest mulle ei meeldi ühiskondliku elu taandamine mõõdikutele. Ent elu on mind õpetanud, et suurema õigluse juurest pöördutakse harva nördimuseta tagasi.

Ma siiski ei vali selles vaidluses poolt. Aga pigem on see vaidlus ise miski, mida ma väärtustan, sest see pingeväli on laiemate asjade võrdkuju. See ilmestab inimese tehnilist maailmas-olu. Võõritust ja vaimustust, mida uus tehnoloogia alati tekitab.

Võtmesõnaks on usutavus

Ma lisan sellesse vaidlusse ainult ühe väikese nüansi, mida on mulle õpetanud kirjandusteadus. Nimelt pole kirjanduses oluline mitte niivõrd see, mida on öeldud, vaid see, kuidas seda miskit on öeldud (õieti sõltub esimene läbinisti teisest). Lühimgi kõnekujund annab sellest aimu. Kirjanduses pole oluline mitte niivõrd tõde, kuivõrd tõenäosus. Mitte niivõrd öeldu „vastavus tegelikkusele“, kuivõrd kirjeldatu usutavus. See on ühevõrra tõde nii realistliku romaani kui ka ulmeromaani puhul. Kujutatu usutavus: just see on asi, mille tahan nüüd üle kanda spordi- ja jalgpalliväljale.

Ja täpsemalt tehnika abil langetatud otsuste kujutamisele spordis. Ma usun kotkasilma tennises, sest mul võimaldatakse otsuses oma silmaga veenduda. Samamoodi usun ma väravajoone tehnoloogiat jalgpallis, ehkki mitu sellega langetatud otsust on olnud mulle valulikud. Ma usun fotofinišit jooksu- või jalgrattasprindis, sest ma tean, et finišijoon on paigal, mõõtmisseade on paigal ja finišijoone juures ning inimkäsi ei sega mõõtmisse vahele, nii et mul on vähem põhjust seda mitte uskuda. Kõik need on näited selle kohta, kuidas inimese meeleandmetest jääb otsuse tegemisel väheks ja ta peab laenama tehnikalt teravamaid silmi või täpsemat ajataju. Ning mul pole põhjust nendel juhtudel tehnika täpsuses kahelda.

Ühelt poolt kasutatakse tehnoloogiat spordis selleks, et parandada kohtuniku tajuvõimet. Kuid teiselt poolt kasutatakse seda ka selleks, et muuta tema otsused televaatajale usutavaks. Ning see usutavus mängib spordivõistluste vastuvõtus väga suurt rolli, sest spordi vahendatus muudab ta millekski fiktsioonilaadseks, allutab ta pooleldi fiktsioonireeglitele – mõelgem kasvõi algoritmide genereeritud publikuhelidele koroona-aegses jalgpallis.

Kuid on ka juhtumeid, kus tehnika abiga oletatavalt täpselt langetatud otsused nullib täielikult ära viis, kuidas neid esitatakse. Siin siis küsingi oma pealkirjale vastavalt, kust läheb punane joon.

Minu arvates läheb punane joon praegusel ajal võrdlemisi sageli esinevate ülinappide suluseisuotsuste kujutamise juurest.

Ma väidan, et selliselt esitatud suluseisuotsused pole usutavad, kuna andmete niisuguse esitamise põhjal pole võimalik tehtud otsuse õiguses küllaldaselt veenduda. Tehnika on suuteline tegelikkuselt välja nõutama andmeid, mis minu meeltele jäävad kättesaamatuks. See eeldus on tema spordis rakendamise põhiõigustus. Tehnikat tuleks otsuste tegemisel rakendada ainult siis, kui on ühtlasi võimalik tõendada olemuslikku, põhimist, kvalitatiivset vahet orgaanilise inimtaju piiratuse ja tehnika transtsendentse tõe vahel. Aga nende nappide suluseisuotsuste juures ma seda vahet ei taju. Seda vahet pole minu meeltele usutavalt esitatud.

Romantiku vastulöök

Ma olen selliste otsuste juures palju rohkem nördinud, kui ma oleksin juhul, kui need oleks langetatud inimesest äärekohtuniku lipu põhjal. See on koht, kus romantik võiks anda vaidluses vastulöögi: halvasti representeeritud tehniline otsus on hullem kui napilt valesti tehtud inimlik otsus. Ta on isegi hullem kui selgelt valesti tehtud inimlik otsus. Miks on hullem? Sest otsustusõigus kantakse inimeselt masinale üle olukorras, kus kõik märgid näitavad, et inimene on täpselt sama tark kui masin. Ja just sedasorti ülekanded õõnestavad määravalt inimotsustuse autoriteeti.

Niisiis veel kord, moraal: tehnika on suuteline tegelikkuselt välja nõutama andmeid, mida minu meeled ei suuda. Selles ei maksa kahelda ning on hea, et ta seda suudab ja tuleb meile appi iseäranis tippspordis, kus kõikvõimalikud vahed on väga väikesed. Aga neid andmeid tuleb minu meeltele ka usutavalt esitada. Sestap tuleks peale tehnika tõhususe töötada ka kujutamisviisi veenvuse kallal. (Seegi on iseenesest osa tehnilisest vilumusest.) Sest kui kujutamisviis ei veena, siis on raske uskuda ka tehnika tõhususse ja õigsusesse.

Selle arutluse juures on muidugi rida paradokse, mis on lõpuni läbi mõtlemata. Kohe võiks küsida, kas piisab lihtsalt küllaldaselt usutava visuaalse kujutamisviisi disainimisest selleks, et ma otsusega nõusse jääks? Ma ei tea, aga on täiesti võimalik, et piisab, sest esiteks oleks see orgaaniline osa jalgpalli paratamatust vahendatusest ning teiseks on tehnika transtsendentne tõde nii või teisiti miski, mida ma pole suuteline mõõtma. Teine küsimus on praegusel juhul selles, kas otsusele jõudmise mehaanika näitamine teeb asja hullemaks või mitte. Sest nagu meile näidatakse, seatakse need suluseisujooned kõigepealt paika manuaalselt, väidetavalt küll ühe piksli täpsusega, aga nii kaugest kaamerast võib üks piksel olla päris suur vahemaa. Võibolla oleks asi usutavam, kui siin inimkäe sekkumist üldse ei presenteeritaks? Ja nii edasi.

Äkki on asi suluseisureeglis?

Ma olen siin käsitlenud peaasjalikult otsuste kujutamisviisi puudulikku usutavust. Aga minu arutlus on iseenesest kongeniaalne paljude häältega, mis arvavad, et asi ei pruugi olla mitte niivõrd VARis, kuivõrd hoopis suluseisureeglis, mis oma praegusel kujul pole kooskõlas ei VARi toimemehhanismiga ega jalgpalli ründava vaimuga (nende puhul, kes austavad ründavas vaimus jalgpalli).

Nii on kunagine kohtunik ja praegune telekommentaator Mark Halsey öelnud, et kui kulub kuus või seitse ülevaatamist ja kaks minutit, siis pole tegu suluseisuga. Kui me vaatame kanda, varbaküünt või kaenlaalust, siis tuleks kasutada paljast silma. Kui esimese ülevaatamise järel on selge, et tegu on suluseisuga, siis olgu peale. Muidu tuleks veenvate süütõendite puudusel anda õigus ründajale. Praegu töötab kogu süsteem kaitsjate kasuks.

On kostnud ka hääli, et kasutusele peaks võtma nii-öelda selge päevavalguse reegli, mida VAR saaks kergesti mõõta ja mille kohaselt on ründaja suluseisus ainult juhul, kui ta on kaitsjast ees sel määral, et nende vahele jääb päevavalgust. Ma ei tea, mida selline reegel jalgpallile kaasa tooks – ilmselt muudaks selle väga palju ründavamaks, sunniks radikaalselt kohaldama kaitseliinide liikumist jne. Ning ma ei tea, kas üldse ja kui kõrgel tasemel seda ideed praegu kaalutakse. Aga kui suluseisureeglit millestki sellisest juhinduvalt muudetaks, siis võib oletada, et see tagaks otsuse kiirema langetamise ja suurema usutavuse. Kuid ühtlasi painutataks niimoodi mängureeglistik vastavusse tehnika suutlikkusega. Ning see tähendaks juba tõepoolest, et tehnika sirutaks end välja jalgpallimängu mateeria tuumani.