Aivar Pohlak (57) ja Eesti jalgpall põimuvad maarjamaalase peas üheks. Ütled Pohlak, mõtled jalgpall, ning vastupidi. Kõik hea, mis Eesti vutis on (ala laiem ülesehitamine ja süsteemi loomine, uhke esindusstaadion, suur hulk harrastajaid), oleks nagu tema teene. Aga kui koondis on kaotuselainel, kirutakse esmajoones juhtoinast.

Jalgpalliliidu juhatuses on Pohlak juba 1993. aastast, asepresidendiks sai 2003, presidendiks 2007. Tema eelkäijad presidenditoolil olid Edgar Savisaar (1989–1992), Mart Opmann (1992–1994), Peeter Küttis (1994–2003) ja Indrek Kannik (2003–2006). Tegelikult väidetakse, et sisuliselt on Pohlak olnud peamine niiditõmbaja ikkagi juba aastakümneid. Pärast inetut avalikku tüli Kannikuga mõistis Pohlak, et tal on lihtsam oma ideid ellu viia, kui laseb valida ennast presidendiks. Viimasel kolmel korral, kui alaliidu presidenti on valitud, pole tal vastaskandidaati olnud, viimati valiti ta tagasi ühel häälel. Pohlaku volitused kehtivad 2021. aastani, aga praeguse seisuga tundub, et ta jääb ametipostile täpselt nii kauaks, kui ise jaksab ja tahab, sest alaliidus opositsioon sisuliselt puudub.

Presidentide vahetuse aasta

Kui tavaline selline „professionaalne pikaealisus” on? Teeme põhjaliku ülevaate olukorrast teistes Euroopa riikides. Tuleb välja, et see on väga põnev ja täitsa omaette maailm, kus on palju värvikaid isiksusi, mõistagi ohtralt skandaale, kus võimuvõitlus läheb kohati kole ägedaks, samal ajal kui mõnes kohas tiksub kõik tulemuste puudumisest hoolimata rahulikult omasoodu aastakümneid ja presidendid lahkuvad seal kabinetist pigem, jalad ees.

Lõppev aasta oli Euroopa jalgpallis presidentide vahetamise mõttes üsna turbulentne, 55 riigist koguni 13 valiti uus „vutikuningas” – Saksamaal, Hollandis, Venemaal, Türgis, Bulgaarias, Šveitsis, Valgevenes, Belgias, Andorras, Lätis, Moldovas, Põhja-Makedoonias ja Maltal. Kolme viimase aasta jooksul on verevahetus toimunud 27 ja viie aasta arvestuses koguni 36 riigis (65%).

Pohlak on viimastel aastatel teinud staažikate pingereas korraliku tõusu, sest mõnegi kauaaegne presidendi töö on ühel või teisel põhjusel lõppenud. Kõige proosalisem oli lugu Hollandis, kus Michael van Praag (ametiaeg 2008-2019) ei saanudki enam uuesti kandideerida, kuna ametisoleku ajale on pandud limiit.

Aga on ka palju põnevamaid ja ka kurvemaid lugusid lahkumisest. Bulgaaria alaliidu presidendile Borislav Mihailovile (2005–2019) sai saatuslikuks näiteks rassism. Pärast Inglismaaga peetud EM-valikmängu, kus Bulgaaria fännid kostitasid külalisi rassistlike solvangute, ahvihäälitsuste ja natsitervitusega, andis peaminister Bojko Borisov talle tungiva soovituse vastutus võtta ja tagasi astuda, ning Mihailov kuulas sõna.

Inglismaa jalgpalliliidu president prints William ja hertsoginna Catherine ei pidanud paljuks Belfastis lastega palli mängida.

Küprose vutipealik Kostakis Koutsokoumnis (2001–2018) kaotas mullu võitluse vähkkasvajaga. Äsja suurepärase valiksarja lõpetanud Kosovo oli mullu samuti sundseisus, kuna Fadil Avdullah Vokrri (2008–2018) sai suvel treeningul südameinfarkti ja suri.

Veidi varem sai otsa Hispaania elupõlise jalgpallibossi Ángel María Villari ülipikk (1988–2017) ja hiilgav valitsusaeg. Siis olid hispaanlaste kuldajad (MM-kuld 2010 ja EM-kullad 2008 ja 2012), paraku lõpp ei olnud ilus. Kui Michel Platini tagandati 2015. aastal korruptsioonisüüdistuste tõttu UEFA presidendi ametist, võttis varem selle organisatsiooni asepresidendina tegutsenud Villar töökohustused üle. Järgmisel kuul tegi UEFA eetikakomitee talle 2018. aasta MM-i korraldusõigusega sahkerdamise uurimise abistamisest hoidumise eest 25 000 Šveitsi frangi suuruse hoiatustrahvi. 2017. aasta juulis aga vahistati Villard raha omastamiskahtluse tõttu, üheksa päeva hiljem pani ta maha ametid UEFA-s ja FIFA-s, pikka pidu polnud ka Hispaania vutiliidu eesotsas. Mullu sai presidendiks endine mängija Luis Rubiales. Villari kriitikute sõnul ääristavad ta pikka ametiaega suured eetilised probleemid ja autokraatlik juhtimine.

KGB boss lõpetas hegemoonia

Trellide taga sai läbi ka Tšehhi föderatsiooni bossi Miroslav Pelta karjäär (2011–2017). Temagi sattus süüdistuste alla, 3. mail tegi riigitoetuste ümberjaotamist uurima hakanud politsei alaliidus haarangu ja vahistas Pelta. Juuni alguses teatas ta tagasiastumisest ja sai seejärel ka vangikongist välja.

Korralik märul ja võimuvõitlus on käinud Armeenias, see kulmineerus mullu Ruben Airapetjani (2002–2018) mahavõtmisega. Etteheiteid lennutati jõuka ärimehe Airapetjani pihta rohkesti: kuuldavasti on ta mängijaid kohtumise ajal peksnud, oma klubi FC Pyuniku mängijaid koondisse pressinud ja teistele klubidele kaikaid kodaratesse loopinud. Pealegi on Armeenia koondist kummitanud ebaedu, mis viis selleni, et vihased fännid hakkasid nõudma presidendi tagasiastumist. Massiprotestide tulemusel see lõpuks juhtuski. Airapetjan punnis esiti vastu, kuid kuuldes, et järeltulijaks kipub põneva taustaga Artur Vanetsjan, andis viimaks järele.

„Me unustame vaenu ja pöörame jalgpalliliidu ja klubide vahelises suhtluses uue lehekülje,” lubas presidenditooli hõivanud Vanetsjan, omaaegne Armeenia KGB ülem. Jalgpalli korruptsioonist päästa lubanud Vanetsjan pani aga ise ameti maha tänavu novembris, pärast Itaalialt saadud häbistavat 1 : 9 kaotust. „Keegi peab selle eest vastutuse võtma,” põhjendas koos kogu alaliidu juhatusega tagasi astunud Vanetsjan.

Veel üks rekordimees tegutses Moldovas, lõpuks asendati Pavel Cebanu (1997–2019) Leonid Oleinicencoga. 64-aastaselt ise juhikohast loobunud Cebanu nimetati aupresidendiks. Teda süüdistati korduvalt UEFA-lt klubidele saadud raha kõrvalepanemises, jutt polnud kommirahast, vaid kahest miljonist eurost. Sfântul Gheorghe klubi presidendi Valeriu Reniţă väitel hakkas asi lõpuks tööle, nii nagu mõeldud, aga aastatel 2001–2008 näidati klubidele lihtsalt trääsa. Huvitava kokkusattumusena läksid kõik kõnealuseid toetussummasid puudutanud dokumendid kaotsi 2008. aasta üleujutuste ajal.

Üks pikaaegse presidendi tüüp on rikkur. Näiteks Ungaris juhib vutti riigi esimene miljardär Sándor Csányi (alates 2010) ja Aserbaidžaanis naftamagnaat Rovnag Abdullajev (2008).

Väljaanne Ziarul de Gardă avaldas uurimuse „Jalgpalliliidu eluaegsed bossid: jalgpalliäri”, mis näitas, kuidas jalgpalliga seotud inimestest on saanud jõukad ärimehed, suisa miljonärid. Cebanu ehitas endale lojaalsetest inimestest alaliidus tõelise kindluse, paljud neist olid seotud ka tema isiklike äridega. Paljuks ei pidanud ta ka vana head altkäemaksu, näiteks 2013. aasta presidendivalimistel said kõik osalejad ukse peal kinkekoti mobiiltelefoni ja muu nänniga, koguväärtus 400 eurot. No kuidas sa ei armasta sellist presidenti? 201 valijast vaid 23 hääletasid teise kandidaadi poolt.

Äge võimuvõitlus Lätis

Ka Lätis oli oma vutitsaar – Guntis Indriksons (1996–2018). Rikas ärimees, endine Skonto grupi juht, aga ka omaaegne KGB kõrge ohvitser. Tema ajastul sündis Läti rahvuskoondise tipphetk, kui 2004. aastal jõuti EM-ile ja finaalturniiril esineti soliidselt: 0 : 0 viik Saksamaaga, 1 : 2 kaotus Tšehhilt, 0 : 3 Hollandilt. Praeguseks on kahjuks kukutud mutta. Ametist loobus Indriksons ise pärast kaotusi Gibraltarilt ja Kosovolt ning viike Fääri saartega.

Seejärel sai lühikest aega kätt proovida endine mängija Kaspars Gorkšs. Ja huvitav-huvitav, kui Indriksons alguses toetas ta kandidatuuri, siis pärast asus Gorkšsi teravalt ründama ja nõudis tema tagasiastumist. Tänavu oktoobris häältega 67 : 62 lahkuma sunnitud Gorkšs laiutas käsi: ma ju üritasin vaid teha seda, mida lubasin – muuta jalgpalli juhtimine läbipaistvamaks ja korruptsioonivabaks! Loo moraal on siililegi selge: ei ole vaja vanades asjades tuhnida, võid leida midagi, mis kellelegi ei meeldi.

Muidugi pole kõik pikaaegsed vutijuhid pätid ja sahkerdajad ning mõistagi on ka positiivseid näiteid töösuhte lõppemisest. Võtame San Marino, Euroopa halvima jalgpalliriigi. Aivar Pohlak oli alles noor vabakutseline lastekirjanik, kui Giorgio Crescentini (1985–2017) seal presidenditrooni hõivas. Juba 1977. aastal 27-aastasena alaliidu juhatusse valitud Crescentini sai rahulikult spordiala arendada, tema jalgealust ei õõnestanud ka sportlik ebaedu. Läbi aegade ongi saadud vaid üks võit (Liechtensteini üle), tehtud neli viiki (Liechtensteini, Läti, Eesti ja Türgiga) ja üle elatud 159 kaotust. Ometi – kui 2017. aastal Crescentini taandus ja Marco Tura tööposti üle võttis, kiideti ala arengut taevani.

Niisiis on just viimastel aastatel saanud otsa mitu hegemooniat. Aga nüüd, daamid ja härrad, esitleme kõige staažikamate presidentide esiviisikut.

5. Aivar Pohlak (2007–...). Tänavu Eesti Päevalehele antud intervjuus selgitas Pohlak, et ei nõustu arvamusega, nagu oleks juhtide regulaarne vahetamine tingimata positiivne. „Kummaline, et juhi kompetentsust üritatakse määrata juhiks oldud ajaga ja oleks nagu mingi surmkindlalt ja alati esinev Brežnevi-sündroom, mille järele iga juht automaatselt stagneerub. Minu kogemus ütleb pigem, et tänapäeva maailmas on paljud protsessid sedavõrd keeruliselt läbi viidavad, et millegi tegeliku saavutamiseks – ja tegeliku all pean silmas jätkusuutlikke ja loomulikult toimivaid protsesse – ongi vaja palju aega,” mõtiskles Pohlak. Ta on öelnud, et on tervikpildi kokkupanemisele lähedal.

4. Prints William (2006–...). Inglismaal on alaliidu president esindusfiguur, alates 1939. aastast on see positsioon kuulunud kuningliku perekonna liikmetele. Nii on kirglikult Aston Villa klubi fännav prints William pigem kõrgel plinkiv moraalimajakas kui sisuline vutijuht. Inglismaa tulevane kuningas on teravalt sõna võtnud nii jalgpallis vohava rassismi asjus kui ka kritiseerinud tippklubisid, mis kohati käsitlevad noori vutimehi pelgalt kui kaupa. Maailma vanima jalgpalliliidu pikaajalisemate poliitiliste otsuste eest vastutab esimees Greg Clarke (2016 –...), igapäevaseid asju haldab tegevjuht Martin Glenn (2015–...).

2.–3. Dejan Savićević (2004...). UEFA liikmeks sai Montenegro jalgpalliliit 2007, kuid loodud on varem. Mängijana AC Milanis pallinud Savićevići volitused kehtivad 2021. aastani, viimastel valimistel tal vastaskandidaate ei olnud. Tegu on väga värvika ja isegi skandaalse persooniga, kes konflikte ei pelga. Kõige legendaarsem on lugu, kuidas 1991. aasta maailma parima jalgpalluri valimisel Jean-Pierre Papin järel teiseks jäänud mees sattus presidendikarjääri päris alguses politseiga pahuksisse. Öösel Podgoricas Audi TT-ga kihutanud ja punase tule alt läbi sõitnud jalgpalliboss teatas teda korrale kutsunud politseinikele: „Ma olen jumal, seadused mulle ei kehti.”

2.–3. Paul Philipp (2004–...). Luksemburgi jalgpalliliidu president, kellest midagi väga põrutavat kirjutada polegi. Maailma edetabelis on Luksemburgi koondise kohad tema ajal paranenud, 150. kohalt on praeguseks tõustud 98. reale (parim 2018 – 82.). Üldiselt tundub, et väiksemates riikides ongi vaiksem, tõmbetuuli on rohkem tugevates jalgpallikantsides ja suurtes riikides, mis sportlikku ebaedu nii kergesti alla neelata ei suuda ja kus jätkub piisavalt trooninõudlejaid. Nii on Itaalias olnud sel sajandil üheksa, Saksamaal, Türgis ja Venemaal kaheksa presidenti.

1. Armand Duka (2002–...). Tore on lõpetada ülevaade ilusa edulooga. Väikeriigi Albaania vutipealik Duka jõudis suure kordamineku ära oodata – koondis pääses 2016. aasta EM-finaalturniirile, kus saadi ka üks võit. See annab lootust, et ka Pohlaku igavesena näiv pusle kokkupanek võib vähemalt teoreetiliselt lõppeda sellega, et ta tormab, vestihõlmad valla ja juuksed tuules vallatult lendlemas, pärast otsustava matši lõpuvilet Lilleküla staadioni murule, vehib rusikatega ja kuulutab: tegin ära, lõpuks ometi!

Kõige vanem võimulolev president. 2002. aastast alates Albaania alaliitu juhtiv Armand Duka jaksas edu ära oodata.

2019 (13): Belgia, Šveits, Holland, Saksamaa, Türgi, Venemaa, Bulgaaria, Põhja-Makedoonia, Valgevene, Läti, Andorra, Moldova, Malta

2018 (9): Hispaania, Itaalia, Wales, Iirimaa, Soome, Küpros, Armeenia, Kasahstan, Kosovo

2017 (5): Island, Tšehhi, Kreeka, Leedu, San Marino

2016 (4): Põhja-Iirimaa, Serbia, Norra, Sloveenia

2015 (5): Ukraina, Šotimaa, Gruusia, Liechtenstein, Gibraltar

2014 (3): Taani, Rumeenia, Iisrael

2013 (0):

2012 (4): Horvaatia, Rootsi, Poola, Bosnia ja Hertsegoviina

2011 (2): Prantsusmaa, Portugal

2010 (3): Slovakkia, Ungari, Fääri saared

2009 (1): Austria

2008 (1): Aserbaidžaan

2007 (1): Eesti

2006 (1): Inglismaa

2005 (0):

2004 (2): Montenegro, Luksemburg

2003 (0):

2002 (1): Albaania