Eesti jalgpallikoondisest rääkides kasutatakse nüüd ja alati võrdlust legendaarse 2012. aasta EM-valiksarjaga ja play-off’i jõudmisega. Loomulikult langesid siis kokku mitu eestlastele soodsat asjaolu, kuid ühtlasi oli olemas 15 mängijast koosnenud tuumik, kes väljakul üldjuhul hätta ei jäänud. Mälestusväärsetest kohtumistest on nüüdseks möödunud kaheksa aastat ning rahvusesindusest vahepeal läbi käinud kümneid ja kümneid uusi mängijaid. Kui aga vaadata nende taset, siis võib tõdeda, et 2011. aastal tegusid teinud tiimis võiksid neist korralikult mänguaega saada ainult Karol Mets ja Mattias Käit.

Miks on see nii läinud? Eesti Päevaleht rääkis paari kogenuma mängumehega.Ühe olulisema puudusena toodi esile, et millalgi vähenes noortega tehtava individuaalse töö hulk. Laste arv trennides suurenes, kuid tähelepanu pöörati neile vähem. Eelkõige käib see põlvkonna kohta, kes peaks praegu olema parimas mängijaeas. Puudujääke on nii tehnilises pagasis kui ka füüsilistes võimetes.

Küsitavused noortetöös

Nagu tõdes pärast eelmise suve euromänge FC Flora president Pelle Pohlak: kvantiteeti meil on, kuid kvaliteeti napib. Jalgpalli harrastajate hulk tõesti aina suureneb, kuid kui selle massiga kvaliteetselt ei tegeleta, siis pole mõtet ka tulemust oodata. Meil on pidevalt näiteks toodud Islandit ja nende suurt hulka sisehalle. Sinna kõrvale mainitakse küll ka noortetreenerite kõrget kvalifikatsiooni, kuid see jutt sumbub ikka ehitiste kõrvale. Tegelikult tundub, et suurem probleem peitub meil just inimfaktori poole peal. Nii mõnigi kord võib kuulda, kuidas noortetreener haarab harjutuskorra ajal telefoni, näpib seda veidike ja paneb siis taskusse tagasi. Niimoodi ju professionaalsusest rääkida ei saa.

Nagu tõdes FC Flora president Pelle Pohlak: kvantiteeti meil on, kuid kvaliteeti napib.

Ent just suurem tähelepanu ja individuaalne töö on see, mis annab tulemust. Juba aastaid on räägitud, et Eesti noored ei oska korralikult joosta. See mure vaevab sisuliselt kõiki spordialasid, mis sisaldavad aktiivset liikumist. Seega on mure tuttav ka jalgpallile. Kuuldavasti on nii mõnigi tähelepanelikum lapsevanem otsinud ise juurde jooksuõpetaja, kes tema võsukese paremini liikuma paneks. Üks praeguse jalgpallimaailma kuumemaid nimesid Christian Eriksen toodi 16-aastaselt Taanist Amsterdami Ajaxisse. Hollandlaste arvates jooksis ta kohutava tehnikaga. Pool aastat keskendutigi sellele, et ta hakkaks õigesti liikuma. Praeguseks teab tema kõrget klassi iga jalgpallisõber.

Pärast Saksamaalt saadud kaotust ei olnud Eesti koondislastel muud teha kui nõutult seista.
Foto: EPA/Scanpix

Tippe kasvatades on personaalne lähenemine tänapäeval norm. Tõeliseks imemeheks saanud Ajaxi 19-aastasest tähest Matthijs de Ligtist hakati keskkaitsjat kasvatama juba noores eas. Temas nähti perspektiivi. Arengu maksimaalseks suunamiseks kasutati teda noorteklassides poolkaitsjana, et ta õpiks enda ümber olevat ruumi paremini tunnetama. Kui meil vahepeal individuaalse töö osakaal vähenes, siis ei olegi ju midagi rääkida.

Eesti jalgpalli tulevikku silmas pidades pööratakse praegu palju tähelepanu U-17 koondisele. Tulemused ongi korralikud ja ees ootab kodune finaalturniir. Selle vanuseklassi poisse kutsutakse tavapärasest rohkematele treeningkogunemistele. Nendega tegeleb meie mõistes enneolematult suur taustajõudude ja korralikult mehitatud treenerite tiim. Peale selle on kaasatud ka spordipsühholoog. Kahjuks ei ole see kõik Euroopa jalgpallis midagi enneolematut. Paljud riigid keskenduvad noortele nii põhjalikult juba hulk aastaid ja teevad seda kõikides vanuseklassides.

Infrastruktuur

Palju on juttu olnud ka meie infrastruktuurist. Suurte jalgpalliriikidega võrreldes ongi see kehvem, kuid tegelikult sugugi mitte nii hull. Mõnigi euromängudes FC Florat külastanud tiim on tõdenud, et nemad oskavad säärasest treeningukompleksist ainult und näha. Nagu tulemused on näidanud, siis jäävad floralased mänguväljakul ikka eurovastastele alla.

Treeninguvõimalustest rääkides võiks pilgu pöörata Balkani poolsaare poole. Mõni aeg tagasi toimus siinmail koolitus, kus räägiti ühe Serbia suurklubi noortetööst. Tahvlile joonistati väljak ja näidati, et ühes väljaku otsas harjutab poiste U-15 tiim, teises tüdrukute U-17 tiim, väljaku keskel noormeeste U-19 jne. Ühele platsile pressiti treenima meeletu hulk noori, sest väljakuid napib. Ent intensiivseid trenne saab teha ka nii. Seejärel märgitigi, et ühes nurgas harjutanud mängija müüdi 10 miljoniga Portugali, väljaku keskel trenni teinud poiss 15 miljoniga Itaaliasse jne. Selle näite põhjal ei tohiks puuduliku infrastruktuuri taha üldse pugeda.

Tulemustest rääkides armastatakse igal pool rõhutada, et meid on kõigest 1,3 miljonit.

Peale treenerite tuleb vaadata ka mängijaid ennast ja kogu ühiskonda. Aina enam tõdetakse, et Eesti noortes pole kirge tippsportlaseks saada. Kui Balkani poolsaarel minnakse trenni, et saada sportlaseks, siis kõrvaltvaatajale tundub, et siinmail tehakse trenni, et saaks tuka püsti ajada ja sotsiaalmeedias sportlasena esineda. Nii mõnigi kord on profileping sisuliselt taskus ja kõik võimalused loodud, kuid puudub sisemine tung spordis läbi lüüa.

Sedavõrd kogenud nelikule on vutiliidul asendust leida keeruline.
Foto: Oliver Tsupsman

Kui vaadata jalgpalli kodust rivaali korvpalli, siis see on praegu vaieldamatult tõusuteel. Andekaid noori jätkub. Paljud on seejuures endiste mängumeeste pojad, ülejäänud tulnud väga kohusetundlike noortetreenerite käe alt. Siinkohal räägime me eeskujudest. Tänapäevaste ahvatlustega maailmas oleme kahjuks seisus, kus treener peab suutma teha harjutuskorrad nii huvitavaks, et laps tahakski pingutada ja sportlaseks saada. Niisama tuimalt trenne tehes ei ole lootustki. Nagu selgus, ei aidanud A-koondise puhul ka motivatsioonivideod. Seega peab juhendaja pea pidevalt töötama nagu koorelahutaja.

Rahva vähene huvi

Kui rääkida ühiskonnast laiemalt, on üks võtmeküsimus inimeste üldine sporti suhtumine. Euroopas annab leida teist riiki, kus huvi tippspordi vastu oleks nii leige kui Eestis. Meil küll fännitakse Ott Tänakut, Anett Kontaveiti, Kelly Sildarut ja mõnda pallimängukoondist, kui need on parasjagu edukad, kuid üldine mentaliteet sporti pigem ei soosi. Mis tippsportlaste kasvatamisest saame rääkida, kui enne esimest võistlusmängu tuleb lapsevanem trenni ja tõdeb, et tema võsuke ei taha ikka sportlaseks saada ja võistlemine tekitab liiga palju pingeid. Otsitakse lihtsalt lõbusalt vaba aja veetmise vorme.

Kõiki sääraseid faktoreid arvesse võttes on tegelikult keeruline vaadata A-koondise treeneritele otsa ja nõuda neilt tulemust.

Lõpuks võiks purustada ka müüdi Eesti väiksusest. Tulemustest rääkides armastatakse igal pool rõhutada, et meid on kõigest 1,3 miljonit. Valik on seetõttu väike ja suurematele me vastu ei saa. Kui vaadata konkreetseid arve, siis tuleb tõdeda, et meie rahvaarvu juures tuleks ikkagi tegutseda märksa paremini.

Eesti jalgpalli liidu presidendi Aivar Pohlaku sõnutsi tuleb eestlaste järgmisel juhendajal korraldada noorenduskuur, kuid ühtlasi oodatakse koondiselt järgmisel aastal juba tulemusi.

Võtame lakmuspaberiks Euroopa suurliigades (Inglismaa, Hispaania, Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa) mängivad mehed. Eestis on neid üks, Itaalia kõrgliigas Cagliaris palliv Ragnar Klavan. 1,3 miljoni inimese kohta üks mängija tippliigas. Mõnda aega tagasi Eesti jalgpalli visioonist rääkides tõdes meie jalgpalliliit, et see arv võiks olla kaks-kolm ning seejärel võiks olla viis-kuus meest tasemelt järgmistes liigades. Niimoodi võiksime olla koondisena justkui Euroopa keskmikud.

Kui suur on teiste Euroopa mõistes väiksemate riikide tippliigades pallivate meeste arv? Balkani riikide Serbia ja Horvaatia rahvaarv on vastavalt 7 ja 4,2 miljonit ehk Eestist 5,4 ja 3,2 korda suurem. Esimeses on tippliigade mehi 41 ja teises 39.

Lihtne arvutus näitab, et kui Eesti suudaks teha sama head noortetööd nagu Horvaatia, siis peaks meil olema suurliigades 12 meest. Serblastega võrdväärse produktiivsuse korral peaks meie arv olema kaheksa. Ent kui tahaksime olla sama tootlikud kui Island, peaks meil olema tippliigades koguni 19 mängijat.

Huvitavad arvud

Kui mitu tippliigade mängijat on väiksemad Euroopa riigid (juhuslik valik) suutnud kasvatada 1,3 miljoni inimese kohta? Kui mitu tippliigade mängijat peaks olema Eestil, kui tahaksime olla nende riikidega samaväärse tootlikkusega?

Serbia 7,6 mängijat

Horvaatia 12,1

Portugal 7

Rootsi 3,4

Taani 6,8

Soome 1,2

Sloveenia 11,25

Belgia 4,9

Bosnia ja Hertsegoviina 5,5

Montenegro 11,4

Island 19,2*

Lätit ja Leedut ei ole tabelisse pandud, sest nemad sumpavad nagu Eestigi parasjagu täielikus mudas ja kuuluvad koos kääbusriikidega Euroopa kehvikute sekka. Esitatud arvud näitavad ilmekalt, et inimpotentsiaali on tegelikult tunduvalt rohkemaks, kui me praegu näeme.

*Arvud on lõppenud jalgpallihooaja 2018/19 kohta