Mis seal's ikka: pealtvaatajate ja teleülekannete jaoks on seal tingimused küll suhteliselt nigelad, ent kunstmuru kvaliteet on selgelt parem kui näiteks samas kõrval asuval Sportland Arenal, mille kate juba hädasti vahetamist tahab.

Seega on viimane aeg kokku panna üks suur ennustus. Mida talvised üleminekud ja muud liikumised meile näitasid ning keda tuleks praeguse seisuga pidada Premium liiga favoriidiks? Esitan siinkohal isikliku nägemuse ja ennustuse.

Alustame tagantpoolt.

Kuressaare ridades lõpetasid enne seda hooaega karjääri kogenud mehed Urmas Rajaver (nr 15) ja Martti Pukk (nr 9)
Foto: Heiki Rebane

10. FC Kuressaare

Olgem ausad - suures plaanis on tegu sama meeskonnaga, kes sai mullu Esiliigas viienda koha ning kes tänu FCI Tallinna, Sillamäe Kalevi, Maardu Linnameeskonna ja Rakvere Tarva loobumistele ennast eelmise aasta lõpus ühtäkki meistriliigast leidis. Meeskonnast lahkujate nimekiri (kõikide tiimide üleminekutest saad hea ülevaate näiteks siit) on vähemalt nimede poolest tunduvalt kogenum ja paremal tasemel kui võistkonnaga liitunute list. Lisaks meeskonda (osaliselt tagasi) laenule tulnud noormängijatest pole ükski veel korralikult kõrgliigas mänginudki, rääkimata kehtestamisest. Rait Hansen oli viimati meistriliigas 2013. aastal Kuressaare varuväravavaht, Karl Ivar Maar ei ole samuti mõni selline mängija, kellelt suuri tegusid oodata. Peatreeneril Jan Važinskil seisab ees ütlemata põnev hooaeg, ent ma ei suuda praegu näha, et Kure suudaks 36 vooru jooksul peale Pärnu ülejäänutele stabiilselt hambaid näidata. Viimane, heal juhul eelviimane koht paraku terendab.

Suurim pluss: Saaremaa. Koos praamisõidu ja kõige muuga on teistel meeskondadel Kuressaarde sõitmine mõnes mõttes hooaja kaks kõige ebamugavamat võõrsilmängu.

Suurim miinus: Lõhestunud koosseis. Osa meeskonnast elab ja treenib Kuressaares, osa Tallinnas, mistõttu on kokkumängu suhteliselt keeruline harjutada.

Pilk peale: Ingmar Krister Paplavskis. 18-aastane Nõmme Unitedi kasvandikust väravavaht on viimased hooajad veetnud FC Flora duubelmeeskonnas ning kõrgliigas püünele pole veel pääsenud. Kuressaare väravas saab ta tänavu aga väga kõva kogemuse - kaitsetööd tuleb teha palju. Noor mees visatakse vette - kas ta suudab ennast pinnal hoida?

Pärnu Vapruse uus peatreener Indrek Zelinski
Foto: Madis Kallas

9. Pärnu JK Vaprus

Eelmisel hooajal Premium liigas viimaseks jäänud Pärnu on samuti sel hooajal kõrgliigas tänu teiste meeskondade eest ära langemisele ning saab uue võimaluse end juba sportliku printsiibi alusel Premium liigasse püsima jätta. Kahe hooaja vahel vahetus pingil peatreener - Marko Lelovi asemele toodi uue energiaga Indrek Zelinski ning kuigi isikkoosseis on suuresti jäänud mullusega samaks, ei oota pärnakaid usutavasti nii kohutav aasta kui eelmine, kui 36 mänguga endale 147 väravat (keskmiselt 4,08 mängus) lüüa lasti. Verinoor koosseis on aasta vanem, kogenum ja füüsiliselt arenenum ning kõigi eelduste kohaselt tähendab see ka natuke küpsemat mängu ja viisakamaid esitusi. Selgelt alamotiveeritud Martin Vungi otsus karjäär lõpetada pärnakaid väga mõjutada ei tohiks. Kõik algab Pärnu jaoks nullist - eelmine hooaeg tuleb lihtsalt emotsionaalselt ära unustada ning tänavu uue hooga peale minna. Kuressaarest võiksid pärnakad üle olla, teistele tagumise otsa tiimidele veel kogu hooaja kokkuvõttes vastu ei saada. Üheksas koht ei ole nii noore meeskonna jaoks mitte midagi häbenemisväärset, aga tegelikult ei maksa imestada, kui pisut kogenumad saarlased pärnakatele tagatulesid näitaksid.

Suurim pluss: Uus hingamine. Peatreener Marko Lelov oli juba aasta-poolteist end pärnakate eesotsas ammendanud ning oli näha, et meeskond oli ka vaimselt väsinud. Uus loots Indrek Zelinski pöörab loodetavasti selle olukorra ümber ning suudab meeskonna korralikult mängima panna.

Suurim miinus: Kaotamiskultuur. Pole midagi teha, eelmise hooaja rängad lüüasaamised jätavad mängijatesse kas või alateadlikult oma jälje.

Pilk peale: Richard Aland. FC Florast Pärnusse laenule saadetud väravavaht on viimase paari hooaja jooksul hästi esinenud ka Flora põhimeeskonna eest, ent Mait Toomi sugust mängijat niisama postide vahelt ära ei kanguta ning Aland saab algaval hooajal Pärnu ridades kõvasti mängupraktikat ja karastust.

Marko Kristal lõi uue hooaja eel käed Viljandi Tulevikuga. Paremal klubi president Raiko Mutle
Foto: Koit Nagel, JK Tuleviku pressiteenistus

8. Viljandi JK Tulevik

Järjekordne meeskond uue peatreeneriga - talvel loobus ametist senine loots Aivar Lillevere, kellelt võttis töö üle Marko Kristal. Pikalt FC Levadia eesotsas olnud Kristal sai vahepeal paar aastat seigelda ja mõtteid koguda Ida-Virumaal, ent on nüüd Eesti mõistes suures jalgpallis tagasi. Eelmise hooaja lõpuga võrreldes on Tulevikust lahkunud kaks olulist meest - vastavalt FC Florast ja Nõmme Kaljust seal laenul olnud Herol Riiberg ja Vlasi Sinjavski, kelle vedamisel Tulevik eelmise hooaja hea hooga lõpetas. Asemele on toodud jaapanlasest ründaja Yosuke Saito, samuti mõned Eesti noored eesotsas Levadiast laenule tulnud keskväljamehe Alex Roosaluga. Tulevikul on piisavalt sisu, et olla viimasest kahest kohast tublisti eespool - ent nendega samasse „tsooni" kuuluvatele Tartu Tammekale ja Tallinna Kalevile jäädakse veel alla.

Suurim pluss: Kogukond. Tuleviku jalgpalliklubi on endale viimaste aastate hea töö tulemusena taha kasvatanud igati arvestatava linnaelanike toe ning võib julgelt öelda, et tegu on tõesti klubi, mitte pelgalt meeskonnaga. Viljandis on ilus staadion, kus mänge vaatamas käia ning publikunumbrid võivad seal suvisel perioodil aeg-ajalt kerkida päris ilusateks.

Suurim miinus: Vähene professionaalsus. Tuleviku klubi küll kasvab mühinal, kuid see ei tähenda veel seda, et tegu oleks profitiimiga, mis seab enesestmõistetavalt meeskonna võimetele mõne teise mansaga võrreldes madalama lae.

Pilk peale: Gerdo Juhkam. Keskkaitsja, kes võib mängida ka kaitsva poolkaitsjana - pärast Kaarel Kiidroni ja Jürgen Lorenzi lahkumist soovis Juhkamit kangesti endale Tartu Tammeka, ent viljandlased suutsid talle augu pähe rääkida ning uut hooaega alustab heal tasemel mees taas Tuleviku ridades. Koos endiselt mängiva Sander Postiga moodustavad nad Tuleviku kaitsefaasis väga võimsa duo.

Kaarel Kiidron on karjääri lõpetanud ning Tammekat enam ei abista
Foto: Hendrik Osula

7. Tartu JK Tammeka

Tammeka talve põhiliseks märksõnaks oli „lahkumine" - seda suuresti kahe mehe tõttu. Mõlemad meeskonna põhikeskkaitsjad ja tiimi tugitalad Kaarel Kiidron ja Jürgen Lorenz otsustasid klubist lahkuda - Kiidron lõpetas jalgpallurikarjääri päriselt ära, Lorenz oli samuti lõpetamas, kuid sai ootamatult pakkumise meisterklubist FC Florast ning jätkab nüüd seal. Eelmise hooaja kahest peatreenerist on jäänud alles vaid Kaido Koppel, lahkunud Kiidronist ja Lorenzist jäävad tartlased kindlasti rohkem igatsema just Kiidronit, kes oli igas mõttes meeskonna hing, lüües keskkaitsest sageli ka tähtsaid väravaid. Mäletate eelmise hooaja avamängu, kus Tammeka värskelt avatud Sepa staadionil Infonetile tulemusega 2:0 koti pähe tõmbas? Värava lõi seal just nimelt Kiidron.

Hea uudisena saab märkida, et tartlaste ridades on tagasi sealt vahepeal mitu aastat eemal olnud äär Mikk Laas, keskkaitsesse toodi lahkunud duo asemele kaks meest välismaalt - Akim Sairinen Soomest ning Mihhail Slaštšjov Venemaalt. Viimane pallis mullu veel sealjuures Sillamäe Kalevis, nii et Premium liiga tema jaoks midagi võõrast ei ole.

Hoolimata mitme mehe minekust - Tallinna Kalevisse liikus veel ka ründaja Kevin Rääbis - peaks Tammekal olema endiselt piisavalt sisu, et olla jätkuvalt tabelis tugev keskmik. Võimsate täiendustega Tallinna Kalevile jäädakse küll alla, ent Viljandile näidatakse tagatulesid. Seitsmes koht saadi kätte ka eelmisel hooajal - reaalne siht on see ka tänavu, kuid tartlased ise mõtlevad mõistagi pisut kõrgematest positsioonidest.

Suurim pluss: Tugev klubi. Sarnaselt eelnevalt kirjeldatud Viljandi Tulevikule on Tammeka suutnud oma klubi panna toimima jätkusuutlikel alustel, mistõttu on altpoolt kasvamas häid noori, samuti käib Tartu publik Sepa ja Tamme staadionitel ka meeskonda toetamas. Tammeka on tulnud, et jääda - kuigi projekt, mille eesmärgiks on tiim 2020. aastaks medalimängu viia, tundub praegu veel utoopia.

Suurim miinus: Liidri puudumine. Kiidroni ja ka Lorenzi lahkumise järel ei ole meeskonda jäänud ühte kindlat juhtivmängijat, keda teised igas olukorras kuulaksid ning kes ka tegudega eeskuju oskaks näidata. Mitmete uute mängijatega mehitatud kaitseliin on samuti vähemalt hooaja alguses veel küsimärgi staatuses.

Pilk peale: Tristan Koskor. Eelmist hooaega Paide Linnameeskonnas alustanud ründaja jaoks seal asjad ei klappinud ning poole hooaja pealt naasis Koskor oma endise klubi Tammeka juurde, kus ta hooaja teisel poolel taas särama lõi. Uut aastat alustab Koskor Tammeka selge esiründajana ning tema jaoks võib tegu olla korraliku läbimurdeaastaga.

Hidetoshi Wakui on tagasi Eestis - sedapuhku aga mitte Nõmme Kaljus, vaid hoopis Tallinna Kalevis
Foto: Vallo Kruuser

6. JK Tallinna Kalev

Ilma igasuguse kahtluseta algava hooaja kõige suurem must hobune, kõige suurem küsimärk. Kui klubi president on Ragnar Klavan ning igapäevatööd juhib Joel Lindpere, on juba selge, et rahulikku tiksumist sellelt tiimilt oodata ei ole - kui kõrgliigasse tulla, siis juba kogu täiega! Esiliigas teise koha saanud meeskonna koosseisust on vaat et pool välja vahetatud ning mõned nimed, kes tiimi on lisandunud, ütlevad Eesti jalgpallisõpradele ilmselt keskmisest rohkem: kes siis ei teaks Artjom Artjuninit, Hidetoshi Wakuid või Andreas Raudseppa? Või peatreeneriks nimetatud Argo Arbeiterit? Üks asi on kindel: vähemalt hooaja eel on Kalevit vaadates küsimusi palju rohkem kui vastuseid.

Kalevit painab pisut aga kahe hooaja vahel karmistunud KTM-reegel - iga mängu algkoosseisus peab Premium liiga meeskondadel olema vähemalt kaks klubis treenitud mängijat. Neid on kalevlaste ridades pigem vähevõitu, sest põhimängijad on suures osas tiimi toodud välismaalt või teistest klubidest. Algkoosseis peaks vähemalt nimede poolest Kalevil olema aga võimas ning lisaks 35-aastasele Hidetoshi Wakuile on meeskonnas veel mitmeid põneva taustaga leegionäre.

Kohaks ennustan Kalevile siinkohal kuuendat - uue meeskonnana kõrgliigasse tõustes kohe esiviisikut rünnata oleks isegi nende mängijaid arvestades ehk pisut ennatlik, saati pole suurte nimede taga piisavalt pikka pinki - Wakuide, Matsunagade ja Raudseppade taga on Innar Paali ja Ranon Kriisa sugused mängijad, kelle koht taseme poolest tegelikult Premium liigas olema ei peaks.

Suurim pluss: Joel Lindpere ja asukoht Tallinnas. Lindpere-suguste kogemustega mees sobib Kalevile nagu rusikas silmaauku - see aitab leida sponsoreid, häid mängijaid ning toob klubile muudki kasulikku. Tallinnas asumine aitab ühtlasi kaasa sellele, et muude linnade klubidest tulnud mängijaid on kalevlastel selle võrra parem endale meelitada - heaks näiteks kas või Tartu Tammekast Kalevisse siirdunud Kevin Rääbis.

Suurim miinus: KTM-reegel, vähene kokkumäng, väravavahi positsioon. Kõiki muid positsioone tugevdas Kalev talvel jõudsalt, kuid kahe posti vahel seisab suure osa hooajast ilmselt 18-aastane Daniil Koroljov, 20-aastane Karl Andre Vallner veedab osa aastast ajateenistuses. KTM-rindel on Kalevil olukord pisut hõre ning mõne vigastuse korral võib tekkida olukord, kus mängu tuleb panna mõni selline mees, kes oma tasemelt neid minuteid ehk tegelikult ei väärikski.

Pilk peale: Takuya Matsunaga. 27-aastane jaapanlane tegi Kalevi ridades kaasa juba eelmisel hooajal Esiliigas ning näitas end seal suurepärasest küljest, paraku rikkus osaliselt tema hooaja vigastus. Kui ta terve püsib, võib Kalevi keskväljamees end mängida tiimi üheks liidriks - ning Hidetoshi Wakui ei pruugigi üldse olla oma meeskonna parim jaapanlanegi!

Tarmo Neemelo on tagasi kodukandi meeskonna Paide ridades
Foto: Hendrik Osula

5. Paide Linnameeskond

Eelmise aasta eel Meelis Roobast lahti öelnud ning pikalt ametis olnud peatreeneri värskelt mängijakarjääri lõpetanud Vjatšeslav Zahovaikoga asendanud Paide oli eelmise hooaja alguses korralikult hädas kaitsemänguga: esimeses ringis võeti näiteks Narvalt välja viis, Levadialt seitse ja FCI-lt kuus väravat. Hooaja teise poolega mängu pisut parandati ning leiti rohkem stabiilsust, ent kaitsemured püsisid ning Paide-suguse meeskonna jaoks on endale 36 mänguga lüüa lastud 88 väravat selgelt liiga palju. On huvitav näha, kas Zahovaiko on peatreenerina arengu läbi teinud või tuleb Paidel veel selle pealt lõivu maksta.

Kahe hooaja vahel on meeskonna täienduste nimekirjas säravaim nimi Tarmo Neemelo, kes võib karmistunud KTM-reegli tõttu ka eeldatust isegi rohkem mänguaega teenida. Viimastele aastatele tavapäraselt on tiimi toodud terve hunnik noormängijaid teistest klubidest, aga ka päris huvitavaid välismängijaid. Esiväravavahina alustab näiteks itaallane Andrea Liotti, kes on pingil istunud ka suures Serie A-s. Kaadrivoolavus on Paide ridades viimastel aastatel olnud Premium liiga meeskondadest kõige suurem ning võib eeldada, et osaliselt just seetõttu ei lähe ka esimesed voorud paidelastel kõige paremini. Hooaja kokkuvõttes ollakse sarnaselt Kalevile pisut küsimärgi rollis - praegu on raske ennustada, milliseks nende keskmine tase kujuneb. Eelmistel hooaegadel on nad neile pandud ootusi esineliku kandadele astuda petnud - mullu suudeti näiteks alles viimase vooruga Tartu Tammekat edestada. Eks näis, kuidas tänavu - Kalevist peaksid nad siiski üle olema, ent Narva Transi tase tundub Paide jaoks veel täna liiga kõva.

Suurim pluss: Üha enam profistuv meeskond. Paide on juba mitmeid aastaid liikunud täisprofimeeskonnaks olemisele aina lähemale ning on selge, et võõrleegionärid päris kallistuste ja tänusõnade eest siin ei mängi. See annabki Paidele praegu tabeli tagumiste meeskondade ees suure eelise.

Suurim miinus: KTM-reegel. Hooaja alguses on Paide nimekirjast klubis treenitud mängijaid vaid neli tükki - Tarmo Neemelo, Magnar Vainumäe, Ander Ott Valge ja vigastatud Michael Lilander. Ei midagi ülimalt kriitilist, kuid see nimekiri on siiski piisavalt õhuke, et hooaja jooksul võib sellega probleeme tekkida. Võib tekkida olukord, kus platsile tuleb panna mõni tõestamata noormängija või amatöörina treeniv vanem tegija duubelmeeskonnast.

Pilk peale: Magnar Vainumäe. Hiljuti Levadiast ostetud 19-aastane keskväljamees mängis juba eelmisel hooajal Paide ridades olulist rolli, ent sellest hooajast võib tema jaoks kujuneda läbimurdeaasta. Äärekaitsja Michael Lilander murdis juba Paidest ennast Eesti koondisesse - kas seda tempu suudab korrata ka Vainumäe?

Narva Transi tadžikist peatreener Adjam Kuzjajev ei ole rahul, et hooaeg nii vara algab
Foto: Sergei Stepanov, NPA

4. JK Narva Trans

Tundub, et Narva on viimastel aastatel oma kunagised kihlveopettused ja muud jamad seljataha jätnud ning neist on kõige selle kiuste saanud täiesti arvestatav profimeeskond - mitte küll Tallinna suure kolmiku tasemel mansa, aga siiski piisavalt tasemel tiim, et ülejäänud liigale tagatulesid näidata. Sel hooajal pääsetakse suure tõenäosusega ka Infoneti loobumise tõttu Euroopa liigasse, mis klubile korraliku rahasüsti annab. Paidet edestati eelmisel hooajal seitsme punktiga ning talvised täiendused eesotsas ründajate Dmitri Barkovi ja Eduard Golovljovi, poolkaitsjate Dmitri Prošini ja Svjatoslav Jakovlevi ning kaitsja Dante Leverockiga annavad eelmise aasta tiimile selgelt juurde - olulisi lahkujaid aga sisuliselt polegi.

Juba eelmisel aastal küllaltki stabiilse mänguga silma paistnud Trans vajus mõned aastad tagasi tabelis täiesti tagumisse otsa, kuid on nüüd klubis asjad korda saanud ning rühib vaikselt, aga sihikindlalt tagasi esikolmiku ja medalimängu suunas. Sel aastal jäädakse veel sellest eemale, kuid usutavasti võib vahe Tallinna profitiimidega, mis mullu oli 20 punkti, isegi pisut väheneda. Võõrsilmängud Narvas on viimastel aastatel olnud üheks faktoriks, mis tippude seas tiitliheitluse otsustab ning Trans võtab kodus suurtelt meeskondadelt punkte ilma igasuguse kahtluseta ka tänavu. Vahe Paidega, mis mullu oli seitse punkti, võib umbes samaks jääda ka tänavu.

Suurim pluss: Ülikogenud väravavaht Artur Kotenko. Tänavu suvel juba 37-aastaseks saav Kotenko on endiselt suurepärases vormis ning oli Transi eelmise aasta arenguhüppe üheks suureks „süüdlaseks". Kotenko-suguseid kogenud mängijaid vajab iga meeskond.

Suurim miinus: Narva. Mõnes mõttes Eesti perifeerias asumine tähendab ühest küljest pikki sõite võõrsilmängudele (eriti Kuressaarde, kus tuleb narvalastel juba homme mängida!), teisalt aga seda, et paljud Eesti mängijad, kes endale mängupaika otsivad, Transi poole ei vaata. Seetõttu tulebki klubi presidendil Nikolai Burdakovil eelkõige sihikule seada Venemaalt ja mujalt välismaalt tulevad pallurid.

Pilk peale: Eduard Golovljov. 26 mängu, 41 väravat. 26 mängu, 39 väravat. 24 mängu, 20 väravat. Kokku 76 mängu ja uskumatud 100 väravat! Need on Golovljovi viimase kolme aasta väravasaagid Esiliigas FC Infoneti duubeltiimi eest. Hoolimata Esiliigas võrkude purustamisest ei saanud Golovljov FCI eest kordagi kõrgliigas stabiilselt mänguaega - nüüd on tal selleks võimalus Narva Transi särgis. Kas hea hoog kandub edasi ka Premium liigasse?

FC Flora uus peatreener Jürgen Henn
Foto: Rauno Volmar

3. Tallinna FC Flora

Edasi esikolmiku juurde, mida on sarnaselt eelmiste hooaegadega ennustada ütlemata keeruline. Tuletame meelde, et asjatundjad pakkusid mullu florakatele pärast superkarikafinaalis saadud hävitavat kaotust suures osas lausa neljandat kohta, et noor tiim koos Arno Pijpersiga üllatas lõpuks kõiki suurepärase hooaja ja vägeva tiitlivõiduga. Kahe hooaja vahel on lahkunud aga vaat et kogu Flora selgroog: lisaks Pijpersile siirdusid välismaale kaitseliini liider Joonas Tamm, keskväljakunn ja kapten Brent Lepistu ning ründes hullanud Rauno Sappinen. Raske on lihtsalt näha, et talvel sedavõrd raputada saanud verinoor meeskond suudaks kohe teistele tippudele taas kandu näidata. Aga florakad on varemgi oma noorusega üllatanud... Nimekamatest meestest täiendati talvel meeskonda Premium liigas veel tuleristseteta Frank Liivaku ja ülikogenud Aleksandr Dmitrijeviga. Raske on uskuda, et Liivak kohe esimesel hooajal Sappinenist jäänud tühimiku täidab - samuti oli Lepistu roll Floras tunduvalt suurem kui see hakkam olema Dmitrijevil. Florakate õnneks on alles Zakaria Beglarišvili, kellest paremat mängudirigenti ei ole ilmselt ühelgi teisel Premium liiga tiimil.

Flora suurimaks küsimärgiks on kaitseliin, mis jäi Tamme lahkumise järel mõneks ajaks päris kehva olukorda. Gert Kamsi näol on paremal kindel mees olemas ning ka vasakkaitse saab Kevin Aloe ja Joseph Salistega ära mehitatud, ent keskkaitsjate kohtade peale oli uuel peatreeneril Jürgen Hennil ühel hetkel asetada vaid Madis Vihmann ja Märten Kuusk. Tartu Tammekast toodi seepeale hädavariandina Jürgen Lorenz, lisaks üllatati soomlase Anselmi Mikael Nurmela palkamisega, kes Eesti vutipubliku jaoks on suhteliselt tundmatu suurus.

Hooaja eel lihtsalt tundub, et Levadia ja Kalju on pisut paremini mehitatud kui Flora - seda just neliku Pijpers-Tamm-Lepistu-Sappinen lahkumise tõttu. Pole aga ilmselt mingisugust kahtlust, et Flora-sugusest suurest süsteemist tõusevad nende asemel püünele uued tegijad. Pink on florakatel igatahes endiselt küllaltki pikk, ainsaks pisut hõredaks positsiooniks on tipurünne, mis näiteks Liivaku vigastuse korral võib mõneti probleemseks saada.

Suurim pluss: Meeskonna ühtlane tase. Jürgen Henni käsutuses on piltlikult öeldes 25 mängijat, kelle võib igas olukorras platsile usaldada, teades, et meeskonna tase ei tee seetõttu olulist langust. Värske tiitlivõidu järel on meeskond endiselt tahtmist täis ja võimeline Levadia ja Kaljuga sammu pidama.

Suurim miinus: Liidrite lahkumine. Tamm, Lepistu ja Sappinen olid väljakul kolm tõelist tugitala ning kahtlemata avaldab nende minek Flora mängule oma mõju.

Pilk peale: Markus Poom. Mart Poomi vanim poeg on tänaseks juba 19-aastane ning valmis Premium liigas tegusid tegema. Hooaja alguses peaks Poom olema igatahes kindel põhikoosseisumängija, huvitav on näha, mis saab siis, kui Mihkel Ainsalu vigastusest paraneb.

Superkarika võitmisega tegi Levadia hooajale ilusa alguse
Foto: Brit Maria Tael

2. Tallinna FCI Levadia

Hooaja eel ilmselt kõige suuremaid küsimusi tekitanud ning ka jalgpallile mitte nii lähedal olevatele inimestele huvi pakkunud Levadia ja Infoneti ühinemise tulemusena tekkinud moodustis „FCI Levadia" on suures osas siiski seesama Levadia, kes mullu end hõbedale mängis, lihtsalt mõnede muudatustega. Lisaks Infoneti peatreeneri Aleksandar Rogići ülevõtmisele on meeskonnaga liitunud ka mõned FCI mängijad, lisaks on omajagu tugevdust toodud ka välismaalt.

Üle aastate sõitis Levadia hooajaeelsesse treeninglaagrisse välismaale soojemasse kliimasse, peatreener Rogić on juurutanud uued professionaalsuse standardid, niigi väga tugev kaitseliin on veelgi täiendust saanud - väikeseks küsimärgiks jääb siiski eesliin, kuhu oleks justkui ühte väga kõva nime veel tarvis. Jevgeni Kobzari, Rimo Hundi, Joao Morelli ja Ingemar Teeveri lahkumiste järel on põhiraskus hetkeseisuga jäänud Nikita Andrejevi ja ehk ka Jevgeni Harini kanda, uus ukrainlane Roman Debelko superkarikafinaalis erilist muljet ei jätnud. Pelgalt Andrejevist, Debelkost ja Harinist jääb siiski pisut väheks, et kogu hooaja jooksul stabiilselt skoori teha.

Kaitseliin, mis juba mullu oli Premium liigas selgelt parim, on aga uue hooaja eel veelgi tugevnenud - äärtele on lisandunud Dmitri Kruglov ja Markus Jürgenson, mis lubab noorel kamerunlasel Gando Bialal oma kunsti ka väljakul kõrgemal näidata. Keskkaitses on kogu täiega tagasi raskest vigastusest paranenud Igor Morozov, FCI-st tuli üle ka Roman Nesterovski, kes küll preagu raskest vigastusest taastub. Mine tea - ehk hakkame nendegi näol nägema ühel hetkel kolme keskkaitsjaga pallimist? Kaitsefaasis igatahes Rogićil materjali jätkub küll ja see võib korvata ka mõned puudujäägid rünnakul.

Mõneti tundub, et meeskonna presidendi Viktor Levada jaoks on tegu mõneti kõik-või-mitte-midagi hooajaga - meeskonnale on peale pandud varasemast veelgi suuremad pinged, mis võib lõpuks saatuslikuks saada. Peamine fookus on aga mõistagi eurosarjal, kus Levada loodab lähiaastatel alagruppi välja jõuda. Ega midagi - edu!

Suurim pluss: Uus hingamine, uued võimalused. Vähemalt väljastpoolt vaadates näib, et Levadia läheb tänavu täispanga peale välja. Ilmselt tähendab see ka konkurentidest paremaid rahalisi võimalusi.

Suurim miinus: Ründeliiin. Nagu mainitud, siis ainult Nikita Andrejevi ja Roman Debelkoga kogu hooaega vastu ei pea - seda veidram on talvel Rimo Hundil Kalju ridadesse lahkuda laskmine. Tundub, et Levadia peab väravate löömisel lootma suuresti ka poolkaitseliinile.

Pilk peale: Mark Oliver Roosnupp. 20-aastane poolkaitsja on Premium liigas juba kaks täishooaega teinud - üks Paide, üks Levadia ridades. Mullu sai ta Levadia eest 27 mängus kirja 10 väravat ja neli väravasöötu - kas Roosnupp suudab veel ühe sammu edasi teha? Eelmise aasta lõpus kuulus ta juba ka Eesti koondise koosseisu Okeaania tuuril.

Nõmme Kalju ridades 2012. aastal Eesti meistriks tulnud meeskonnast on endiselt tiimi juures vaid väravavaht Vitali Teleš ja Sergei Terehhov, kes on mängijasärgi vahetanud rolli vastu treeneripingil
Foto: Hendrik Osula

1. Nõmme Kalju FC

Mõneti tundub, et Levadia ja Infoneti ühinemisest lõikas kõige rohkem kasu hoopis Nõmme Kalju, kes sai endale Infoneti ridadest Sergei Tumasjani ja Vladimir Avilovi ning Levadiast Rimo Hundi. Eelmisel hooajal kohati kahvatuks jäänud rünnak on saanud totaalselt uue ilme. Kui eelmisel aastal pidi suurt ründekoormust kandma alles suvel meeskonna eest mängima hakata saanud brasiillane Liliu, siis Rimo Hundi ja Sillamäe Kalevist üle jäänud Aleksandr Volkovi lisandumisega on peatreeneril Sergei Frantsevil võimalus ka seal oma äranägemise järgi korrektuure teha ning erinevaid variante katsetada. Hundi jõulisus sobib Kalju tipuründesse kui rusikas silmaauku, mistõttu saab Liliu tegusid teha ehk nii-öelda number 10 positsioonil. Keskväljal hakkab niite tõmbama samuti FCI-st ülemineku teinud venelane Sergei Tumasjan, keda abistab tööloom Reginald. Tumasjani Kaljuga liitumine ongi sel talvel olnud ehk üheks võtmeliikumiseks.

Meeskonna ainsateks küsimärkideks on jäänud äärekaitsjad, kust talvel lahkusid Andrei Sidorenkovi ja Karl Mööli näol kaks Eesti mõistes väga kõva tegijat. Samas on Trevor Elhi juba end Premium liigas tõestanud tegija, samuti võivad seda kohta täita ka Martin Mägi ja Henrik Pürg - seega on Frantsevil pigem küsimuseks see, kas keskkaitses eelistada Maximiliano Ugge kõrval sedasama Pürgi või FCI-st tulnud Vladimir Avilovit - või mängida sootuks kolme keskkaitsjaga formatsiooni? Olemas on ju veel ka Deniss Tjapkin... Äärekaitsesse toodi juurde veel ukrainlane Andri Markovitš, kelle tase on veel küsimärgiks. Kokkuvõtteks aga tundub, et kaitses saadakse hakkama ning selle taha midagi suurt ei jää.

Kui Frantsevi karmikäeline juhtimisstiil meeskonna vaimu päris maha ei suru, võib sellest aastast saada just nimelt Nõmme Kalju aasta. Klubi on oma ajaloos võitnud vaid ühe meistritiitli - seda aastal 2012. Võidunälg peaks igatahes olema suur mis suur.

Suurim pluss: Võimas ründeliin. Erinevalt konkurentidest Florast ja Levadiast on Kaljul võimalik oma tasemel ründemängijad platsile asetada väga erinevaid variante kasutades ning olenevalt vastasest on võimalik ka sealse taktikaga varieerida. Talvised täienduste seas on nii end Premium liigas korduvalt tõestanud mängijaid kui ka noori ja näljaseid - Kalju kooslus peaks olema uue hooaja eel igati optimaalne.

Suurim miinus: KTM-reegliga toime tulemine. Nagu eelnevalt mainitud, nõuab meistrivõistluste reglement tänavu algkoosseisus vähemalt kahte klubis treenitud mängijat. Üks kindel pretendent sellele kohale on Kaljus juba mitmeid aastaid mänginud Reginald, kes on selle staatuse saanud, teiseks meheks võiks olla Henrik Pürg või Vlasi Sinjavski, ehk ka Robert Kirss või Martin Mägi. Ülejäänud mehed - väravavaht Henri Perk, kaitsja Kermo Pihelgas või ründajad Jevgeni Demidov ja Alex Matthias Tamm veel päris kõrgliiga tasemel tegijad ei ole.

Pilk peale: Vlasi Sinjavski. Eelmise aasta teisel poolel Viljandi Tulevikus tegusid teinud Sinjavski võib sellesama KTM-reegli tõttu saada tublisti rohkem mänguaega kui ehk esialgu tunduda võiks. Kas 21-aastane Sinjavski suudab Viljandis kogutud enesekindluse ka Kalju eest platsile panna?

Igatahes ootab meid üks järjekordne tuline ja põnev jalgpallihooaeg - Premium liiga algab kahjuks suuresti Lillekülas jalgpalliliidu sisehallis, ent lahingud tulevad sellest hoolimata põnevad. Esimese vooru ajakava:

03.03 kell 13.00 EJL-i sisehallis: FC Flora - Viljandi Tulevik

03.03 kell 13.00 Kuressaare kunstmurustaadionil: FC Kuressaare - Narva Trans

03.03 kell 16.00 EJL-i sisehallis: FCI Levadia - Paide Linnameeskond

03.03 kell 19.00 EJL-i sisehallis: Tallinna Kalev - Tartu Tammeka

04.03 kell 15.00 EJL-i sisehallis: Nõmme Kalju - Pärnu Vaprus