Alustame Sinu lapsepõlvest. Kas võib öelda, et vanemate poolt oli ette määratud, et Sinust saab korvpallur?

Ei olnud vanemate poolt määratud. Eks nad mõlemad mängisid korvpalli ja kui mina sündisin, oli isa kohtunik ja juuniorite ning naiskonna treener, kus mängis ka Helle Pihlak, kes pärast kandis perekonnanime Meri. Ma olin laagrites ja trennides pidevalt kaasas. Ka Kloogal toimunud TPI laagris, kui (Jaak) Salumets ja (Anatoli) Krikun olid veel noorteklassis. Magasin isegi mängijatega ühes toas. Suvel vanavanemate juures mängisin ka kossu, aga korvpallitrenni läksin pärast seda, kui Jaanus Levkoi tuli teises klassis 44. keskkooli ja kutsus poisid trenni. Samal ajal käisin veel lauatennise trennis, mida juhtis Aivar Kuusmaa ämm. Sellele lisaks käisin veel ujumas ja taheti võtta igale poole mujale ka, näiteks suusatama ja kergejõustikku, aga aega ei jätkunud kõige jaoks. Mingil hetkel pidin valiku tegema ja kuna korvpall oli kõige emotsionaalsem mäng, siis jäin selle ala peale.

Ja siis õrnas eas tuli Sul kolmeaastane paus sporditegemisse?

Jah, see tuli ootamatult. Ütleme, et esimesed aastad kuni umbes pool aastat enne pausi olin ma omavanuste koondises, aga seal olid sellised poisid juba ees nagu Jüri Neissaar ja Enn Tull, kes olid ikka kõvad mängumehed. Olin oma spordikoolis ikka pigem selline tavaline reamängija. Ja siis 1974. aastal avastati mul tuberkuloos. Arstid ütlesid, et aasta tuleb kõrval olla. Olin selle aasta Kadriorus Poska tänavas asuvas haiglas. Sain suveks koju, aga sügisel pidin ikkagi Tartusse sanatoorium-keskkooli minema. Seal olin veel kaks kooliaastat.

***

Sinu jaoks oli tähtis ka korvpalliplatsilt eemal olev elu.

Absoluutselt! Minu jaoks on kogu aeg olnud sõbrad ja nendega ajaveetmine tähtsal kohal. Ja loomulikult perekond, eriti pärast lapse sündi. Kuigi mu toonane abikaasa oli ka sportlane ja ta oleks aru saanud, kui ma oleksin läinud olümpiale. Aga seda aega, kui laps on väike, ei saa ju kunagi tagasi. 1986. aastal ma abiellusin ja hiljem ütles Gomelski kusagil lehes, et ma olen esimene korvpallur tema pika treenerikarjääri jooksul, kes pärast abiellumist mängib paremini, kui ta mängis enne. Tavaliselt läheb kõigil vastabiellunutel kogu aur oma naise peale, aga mul andis see vastupidiselt hoogu juurde, mõnus oli mängida. 1986/87 hooaeg oli tõesti väga hea.

Kuidas medalivõite NSVL koondises tähistati?

Mäletan, et kui 1982. aastal maailmameistriteks tulime, oli meil ikka korralik pidu. Hotellis hakkas pihta. Me lendasime Lufthansaga läbi Frankfurdi Moskvasse. Viin valati lennukis laiali ja Gomelski pidas seal kõne. Järsku jooksid hirmunud stjuardessid kohale ja palusid salongis laiali minna, sest lennuk lendas tugeva kalde all. Raskuskese oli läinud nii ühte äärde. Moskvasse jõudes ootas meid ees bankett ja pressikonverentsid. Järgmisel päeval lendasid kõik juba klubidesse laiali.

Täispikka intervjuud saab lugeda SIIT!