Alexander, palun rääkige, mis mehega on teie puhul tegu ning milline on teie sporditaust?

Spordiga olen terve elu ühel või teisel viisil seotud olnud. Noorena mängisin jalgpalli, olen ka maletrennis käinud. Õues teiste poistega oli alati üks suur võistlemine, kes jookseb kiiremini, kes viskab tennisepalli kõrgemale või kaugemale, kes mängib jalgpalli paremini jne. Küllap on sealt see võistlemise kirg külge ka jäänud. Tõsisem sporditegemine algas aastal 2001, kui läksin aerutamise trenni, seal tutvusin ka jõusaaliga, sealt edasi olen paar aastat tegelenud rammumehe spordiga, kuid lõpuks jäin jõutõstmise juurde.

Olete Eesti jõutõsteliidu peasekretär, kuidas on teid ümbritsevad inimesed, sealne töö ja jõutõstmine teid aidanud ja mõjutanud?

Töö Jõutõsteliidus on see, mida tuleb teha enda isiklikust motivatsioonist ja missioonitundest, sest sellega raha ei teeni. Aga see on töö, mis õpetab enda peale vastutust võtma ja tiimis töötama ning teiste arvamuse ja üldsuse huvidega arvestama. Juhatuse liikme koht ei ole see, kus mõelda enda huvide peale, vaid peab alati mõtlema, kuidas mingi otsus kõiki sportlasi ja klubisid mõjutab. Meil on Jõutõseteliidu juhatuses välja kujunenud väga hea töörühm – Kaido Leesmann, Marko Terasmaa, Peep Päll ja mina – kõik need mehed on väga pikalt olnud jõutõstmise juures ja nendega võib alati luurele minna.

Võib vist öelda, et teie suurimateks kirgedeks on jõutõstmine ja sportkalapüüdmine. Kuidas te nendeni jõudsite ja millest selliste spordialade valik?

Aerutamise trenni kõrvalt hakkasin käima jõusaalis, see oligi aastal 2001. Uskumatu, varsti saab 20 aastat täis! Talved olid tol ajal külmemad ja talvel oli jõel tavaliselt jää peal, mitte nagu tänavu, siis aerutada ei saanud ja käisime jõusaalis ja jooksmas. Tollest ajast alates ongi jõusaalis lemmikharjutuseks saanud lamades surumine. Mõne aja pärast hakkasin uurima Eesti rekordeid lamades surumises ja selgus, et minu tulemus oli tolle aja Eesti noorte rekordist kõrgem ja nii hakkaski aerutamise ja jõusaali tasakaal vaikselt jõusaali poole kalduma. Aastal 2006 võistlesin esimest korda Tartumaa Meistrivõistlutel lamades surumises, saavutasin 3. koha ja pärast seda hakkasingi regulaarselt jõutõstmises võistlema.

Paralleelselt olen ka kalal käinud, nii palju, kui end mäletan. Lapsena võttis isa mind kalale kaasa, seejärel hakkasin ka ise käima. Nüüd on isa juba 78 ja mina võtan teda aeg-ajalt kalale kaasa. Nii nagu teistel aladel, üritasin ka kalapüügis teistest parem olla – lugesin raamatuid ja ajakirju, õppisin, katsetasin. Aastal 2005 võtsin osa esimesest kalapüügivõistlusest ja juhtus nii, et võitsin selle kohe ka ära. Nii see sportkalapüük ja võistlemine ongi elu osaks saanud ja olen kõik need aastad regulaarselt võistelnud. Esimesel võistlusel tundus, et võita on nii lihtne, võib-olla oli algaja õnn mängus, aga järgmine võit tuli alles kolme aasta pärast, kui tulin talipüügis Eesti Meistriks harrastajate klassis. Nüüd on tase jõudnud nii kaugele, et iga aasta tuleb ikka mitmeid poodiumikohti.

Foto: Henry Küla

Millised on teie kolm kõige suuremat väärtust, mille järgi igapäevaselt oma elus kulgete?

Ma arvan, et mind iseloomustab kõige rohkem ausus, töökus ja analüüsivõime. Olen suure stressitaluvusega ja harjunud palju tööd tegema. Kui paljud minu tuttavad tulevad kell 5-6 õhtul töölt koju ja vaatavad õhtul diivanil telekat, siis mina ei ole seda elus kunagi teinud. Mul on alati tegemised, millega ma pidevalt tegelen, niisama diivanil passida ma ei oska ega taha. Arvan, et töökus ja stressitaluvus on mind elus palju aidanud. Samuti analüüsivõime – mulle meeldib loogiliselt aru saada, miks ja milleks ma midagi teen ning kuidas seda tegema peaks, et tulemus oleks maksimaalselt efektiivne. See on oluline nii spordis kui ka mujal – analüüsida nii oma vigu kui ka saavutusi, et järgmine kord veel paremini teha. Mulle meeldib asjadele metoodiliselt läheneda. Väga tähtis on see ka sportkalapüügis, mis on üks suur katsetamine ja analüüs. Pärast igat trenni või võistlust pean ma päevikut ja panen kirja kõik päeva jooksul tehtud järeldused ja küsimused, mis vajavad tulevikus veel lahendamist või lihvimist. Ainult selline lähenemine viib edasi. Kaootiliselt trenni tehes ei ole võimalik tippu jõuda.

Milline on olnud teie suurim saavutus sportkalapüüdmises?

Suurim saavutus Maailmameistrivõistlustel on 5. meeskondlik koht kahel korral – 2015. aastal püüdjana ja 2017. aastal treenerina. Eesti tasemel olen alates 2008. aastast praktiliselt igal aastal olnud Eesti reitingus talipüügis TOP6, mitmeid kordi tulnud ka meeskondlikult Eesti meistriks, spinningupüügis paatide arvestuses TOP3, võitnud mitmeid võistlusi ja kuulunud mitmeid kordi Eesti koondisesse. Võrreldes jõutõstmisega on sportkalapüügis väga tugev konkurents koondise kohtadele, igal aasta toimuvad reitinguvõistlused, kus peab väga kõrgeid kohti saama selleks, et koondisesse pääseda. Peab igal võistlusel väga stabiilselt esinema, sest 1-2 kehva tulemust nullivad koondisesse pääsemise ära. Ja põruda on kalapüügivõistlustel väga lihtne – üks väike strateegiline viga või valearvestus ja kohe langed tabelis lõpupoole. Jõutõstmises on lihtsam – kui oled teatud taseme saavutanud, siis mingi oma keskmise tulemuse teed igal võistlusel ikka ära. Levinud on arvamus, et kalapüügis mängib suurt rolli õnn. Kui aga võistluste tulemusi vaadata, siis on eesotsas enamasti samad näod. Kui kalapüük oleks loterii, siis ei saaks keegi sellist stabiilsust näidata, see oleks sama nagu lotos iga päev võita, aga seda ei juhtu.

Millised on olnud teie suurimad saavutused jõutõstmises?

Kui nüüd õigesti mäletan, siis olen viis korda tulnud individuaalselt Eesti meistriks ja viis korda meeskondlikult lamades surumises. Olen ka mõned Eesti rekordid püstitanud, mis on nüüdseks küll juba üle löödud.

Mida on sport teile elu ja iseenda kohta õpetanud?

Raske töö, suur tahe ja süsteemne lähenemine viivad edasi. Ma ei arva, et olen üliandekas jõutõstmises, aga raske tööga olen eesmärkide poole liikunud ja see on mingil määral õnnestunud. Muidugi on eesmärgid veel kõrgemad olnud, aga on olnud palju takistavaid faktoreid, nagu näiteks traumad, mis pole lubanud jõuda sinna, kuhu oleks tahtnud. Aga arvan, et mul on veel aega.

Tuleb välja, et te olete ka Eesti sportkalapüügi koondise üks treeneritest. Milline on kõige tähtsam aspekt meeskonna ja koondise juhtimisel, treenimisel?

Jah, olen käinud MM-idel ka koondise treenerina. Koondise treeningutel ja treeninglaagrites on kõige tähtsam panna paika efektiivne treeningplaan, jagada ära ülesanded, koguda treeningutel saadud infot ja kõige tähtsam – analüüsida saadud infot, teha sellest õiged järeldused ja panna paika võistlustaktika. 2017. aaastal see meil õnnestus ja saavutasime läbi aegade kõige kõrgema koha talipüügi MMidel riikide arvestuses – viienda. Väga tähtis on ka kuulata ja mõista sportlasi ning hoolitseda tiimis sisekliima eest. Enne võistlust on sportlastel suur pinge ja emotsioonid löövad välja, võivad tekkida ka konfliktid. Kui sisekliima ei ole korras, siis võistlusel head tulemust ei tee, sest tegemist on meeskondliku spordialaga. Treener peab olema strateeg, psühholoog ja manager, kes korraldab reisi, sportlaste elu-olu jne, et püüdjad ei peaks peale püüdmise mitte millegi peale mõtlema.

Foto: erakogu

Olete mitmekordne Eesti meister jõutõstmises ning ühtlasi sildistatud ka Eesti kõige tehnilisemaks jõutõstjaks. Kuidas ise seda kommenteerite, mis on olnud teie edu allikaks, vundamendiks?

Ma ei oska nüüd ise väita, kas olen Eesti kõige tehnilisem lamades suruja, kuigi selliseid jutte on räägitud tõesti, aga paraku ei anta võistlustel ilusa soorituse eest lisapunkte, tähtis on ikka üles tõstetud raskus, mis läheb protokolli. Aga ma olen tõesti soorituse tehnikat väga väärtustanud ja alati üritanud arendada. Olen väga palju vaeva näinud näiteks lamades surumises oma surumisasendi parandamiseks, et kangi surumise amplituud oleks minimaalne. Selleks olen teinud ja teen jätkuvalt erinevaid venitusharjutusi ning treenin eraldi tehnikat. Paljud arvavad, et minu tuntud lühike surumisamplituud on minu keha kaasasündinud iseärasus, aga see ei ole nii. See on õpitud ja treenitud oskus, mida annab arendada. Paljud konkurendid lihtsalt ei tähtsusta ega treeni seda.

Millised on teie tulevikuvaated sportkalapüügis ja jõutõstmises? Kuhu edasi ja milliste eesmärkide nimel pingutate?

Sportkalapüügis on nr 1 eesmärk tulla maailmameistriks. Liigun selle eesmärgi poole, pikk tee on veel ees. Järgmisel aastal esindame jälle Eestis MM-il Poolas ja hetkel käib suur töö selle nimel, et seal häid tulemusi näidata. Kas õnnestub või mitte – elu näitab.

Jõutõstmises on olukord selline, et mul jäi võistlemises 3-aastane paus sisse. Aastal 2016 sündis mul tütar, samal ajal oli veel töö, oma ettevõtte arendamine ja muud tegemised, ning tegin otsuse, et keskendun rohkem perele. Kui elu on selline, et pead tegema tööd 8:00-20:00 ja siis lähed veel trenni ja tuled õhtul kell 22-23 koju, siis oma väikest last ei näegi. Tundsin, et kui kaalul on järjekordne medal Eesti Meistrivõistlustel või oma lapsega tegelemine, siis viimane on olulisem, ja nii ma ei olegi 3 aasta jooksul poekotist ja oma lapsest midagi raskemat tõstnud. Aga nüüd olen oma eluga jõudnud nii kaugele, et saan endale lubada trenni teha, ilma et pere sellest kannataks, ning olen nüüdseks juba üle aasta stabiilselt trenni teinud. Kolmeaastane paus jättis muidugi nii vormile kui ka tervisele jälje, tekkisid erinevad tervisehädad. Ütleme nii, et kui oled terve elu rasket trenni teinud, siis ei soovita kellelegi päevapealt maha jätta, see on ohtlik ja kahjulik. Kui enne pausi surusin ilma varustuseta 180kg, siis pärast pausi pidin treeninguid alustama nullist, 50kg kangiga. Vaimselt on see väga raske, kui surud 3x vähem kui varem.

See kevad plaanisin teha korraliku comeback’i, aga võistlused jäid ära. Igatahes, töö käib selle nimel, et jõuda tagasi tippu. Olen ennast viimasel ajal väga palju arendanud, lugenud raskejõustikualast kirjandust ja teadusuuringuid, muutnud täielikult oma treeningmetoodikat. Suhtun praegu treeningutesse professionaalsemalt kui kunagi varem, käin iga nädal massaažis, tegelen rohkem lihaste hooldamisega, millele nooremana vähem tähelepanu pöörasin. Eesmärk on tõestada endale, et ka 33-aastaselt saab veel ennast ja oma tulemusi arendada ja püssi on veel vara põõsasse visata. Olen oma elu parimatele tulemustele hetkel väga lähedal.

Millised omadused, väärtused tuleks tippsportlasel endale külge haakida, et teda saadaks spordis pikaajaline edu?

Jõutõstmises on kõige tähtsam leida endale treener, kes sulle treeningmetoodikad puust ja punaseks teeb. Algajatel on võimatu oma peaga kõigest aru saada, mis on õige ja mis vale. Kahetsen, et mul noorena treenerit ei olnud ja trenni sai tehtud katse-eksitus-meetodil. Kui oleks algusest peale õigesti trenni teinud, siis usun, et tulemused oleksid hoopis teised olnud. Teine edu võti on rutiini talumine ja suur treeningtahe. Jõutõstmine on rutiinne töö, mida tehakse päevast päeva ja aastast aastasse. Kangi tõstmine peab olema sinu lemmiktegevus, kogu protsessi peab nautima, muidu ei suuda ennast sundida mitu korda nädalas jõusaali minna. Mida aeg edasi, seda aeglasemaks jääb areng ja seda raskem on tulemusi kasvatada, aga see on võimalik. Tähtis on mitte loobuda, kui tulemused enam nii kiiresti ei kasva. Samuti tuleb varem või hiljem ette vigastusi, millest taastumine võtab kuid. Jõutõstmine on maraton, mitte sprint, tähtis on liikuda sihipäraselt edasi, siis tulevad ka tulemused.