Sõber tulistas pühapäeval kaheraudsest, nii Eesti Päevaleht kui ka Postimees avaldasid sisuliselt samaaegselt tema kriisiaja päästeplaani. Lühidalt öeldes soovitas Sõber loobuda Eesti-Läti ühisliigast ja laiendada meistriliigat seniste esiliiga ja teise liiga klubide arvelt 14-ni. Tema nägemuses oleks see poolprofessionaalne liiga, igas klubis saaksid palka mõned mängijad, ülejäänud spordiksid palgatöö kõrvalt. Klubide eelarvete suurusjärguks pakkus Sõber Postimehes 30 000, Eesti Päevalehes 60 000 – 70 000 eurot.

Toimuks taseme ühtlustumine

Mõte hakkas sealt idanema ka võrkpallientusiastide hulgas: äkki tuleks samuti astuda samm tagasi, et hiljem teha kaks sammu edasi? Laiendada meistriliiga geograafiat, tuua tagasi kaardilt kadunud kantsid (Rakvere, Võru, Järvamaa, Viljandi) ja panustada noortetööle.

Tõmbame pidurit. Seda, et Eesti on väike riik ega saa endale lubada suurt meistriliigat, on näha ju ka jalgpallis. Ärgu keegi solvugu, aga on üsna selge, et meil pole häid mängijaid kümne vutiklubi tarvis. Jalgpallis hoitakse suurt meistriliigat jõuga, rahvusvahelistest jalgpalliliitudest tuleva raha toel. Ka selle hooaja eel raporteeriti, et tase on tugevam ja ühtlasem kui kunagi varem, esmakordselt on kõik meistriliiga mängijad tasustatud. Ja siis avavoorus lõi Paide Tallinna Kalevit 8:1. No ei veena mind see jutt. Ning tasub märkida, et jalgpalli harrastab Eestis 22 000 inimest, korvpalli 9000.

Tellijana saad lugeda ka neid artikleid: