Usun, et mu kommentaar sobib advendiaega kui valatult, sest levitan tegelikult ju rahusõnumit. Korvpalliliidu ja Tartu Rocki kemplemist kajastas eile nii Eesti Päevaleht („Rocki korvpalliklubi ei täitnud alaliidu varjatud nõudmisi”) kui ka Postimees („Rocki ja korvpalliliidu kukepoks, mõlemal oma tõde”).

Asjaolusid lõpuni teadmata ei taha hakata mängima kohtunikku, kes otsustaks, kas Rockile tehti korvpalliliidu liikmeks võtmata jätmisega liiga või mitte. Küll aga julgen avaldada avalikult imestust selle üle, kuidas käib (või ei käinud) suhtlus.

No tere tali! Kui sul on selline seltskond korvpallile teada-tuntud inimesi (Tanel Tein, Valmo Kriisa, Meelis Pastak jne), kes tahaksid ala arengule kaasa aidata, siis pole kuigi tark neid lihtsalt vaikselt kõrvale lükata. Jah, kui klubi nõuetele ei vasta, siis ei saa seda ka liikmeks võtta, aga võiks ju esimese asjana rääkida. Seda enam, et inimesed ju tunnevad üksteist hästi. Kui ankeet on täitmata või tekitab küsimusi, siis oleks mõistlik liikmeks soovijatele kõne teha: tere, saime teie avalduse kätte, aga sellega on järgnevad probleemid...

Minu arust oleks see elementaarne käitumine. Mitte et tehakse kuskil koosolekul otsus ja siis inimesi teavitatakse sellest alles peaaegu kaks kuud hiljem. See jätab pigem mulje, et Rocki taassünnist – mis iganes kujul – ei tahetagi midagi kuulda. Aga miks? Minu arust pole Eestis ükski ala ega alaliit nii tugev, et võiks lubada endale huviliste tõrjumist. Ja kui Rock on alustanud veidi teisest otsast, kogukonna kaasamisest, ning on värvanud juba 600 liiget, siis tuleks seda tööd austada. See, mismoodi Rock ja praegu kõrgeimal tasemel kaasa lööv Tartu Ülikool peaksid suhestuma ning kas ja kuidas koostöö võiks välja näha, on juba iseküsimus.

Tellijana saad lugeda ka neid artikleid: