Tõe huvides tuleb märkida, et jäist vastuvõttu oli oodata. Täpselt samasugust kohtlemist on saanud tunda mitmed NBA-staarid. Ent Porzingise Knicksist lahkumisel oli nii palju erinevaid tahke, et vilekoor oleks pidanud segunema rõõmuhõisetega.

Lihtsustatult käis asi nii: Porzingis tahtis ise Knicksist lahkuda ja klubi täitiski 2019. aasta jaanuaris tema soovi. Lisaks teatas 221 cm pikkuse koljati agendist vend Janis, et Knicksil on võimalus ainult siis, kui Porzingise roll on tulevikus Knicksis võimalikult suur ja et võistkond peaks lätlase kaaskonnale palka maksma.

Need väited ei pruugi olla valed. Aga Knicksi juhtkond polnud pelgalt süütu kannataja. ESPN-i ajakirjanik Brian Windhorst kirjutas, et Mavericksi ja Knicksi vahetustehing oli kokku lepitud juba päev enne, kui Porzingised oma plaanidest teada andsid.

Teoorias tundus tehing mõlemale osapoolele kasulik. Mavericks hankis erilise talendi, keda Luka Doncici kõrvale panna ja Knicks tekitas vaba raha, millega tekkis lootus tuua suvel enda ridadesse Kevin Durant ja Kyrie Irving. Pealegi polnud sel hetkel kindel, kui hästi suudab Porzingis taastuda rängast põlvevigastusest.Ja küsimärgid Porzingise tervise osas jäävad vähemalt mõneks ajaks endiselt püsima. Kui mitte igavesti. Lõpliku hinde saab anda alles aastate pärast.

Õhukese nahaga omanik

Esialgu võib Mavericks rahul olla, sest hoolimata rabedast algusest on Porzingis näidanud, et tema ja Doncici duo peaks toimima. Durant ja Irving valisid aga teise New Yorgi tiimi Brooklyn Netsi, Knicks pidi leppima ülejääkidega. Seetõttu ollakse juba harjumuspäraselt NBA põhjamudas.

20 aastat (mõne erandiga) masendavat korvpalli tekitaks igas poolehoidjas trotsi. Knicksi fännid peavad kasutama iga võimalust, et pikka aega kogunenud frustratsiooni välja elada. Klubi omaniku James Dolani suunas pole mõtet kriitikat teha. See on õigustatud, aga ei muuda midagi.

Kui keegi hõikab mängu ajal Dolani kuuldes „müü võistkond maha!“, järgneb sellele kiirelt saalikeeld. Porzingist võib tümitada lõpmatuseni. Isegi kui meie lõunanaabris on natuke diivat, ei hüljanud ta korralikku tiimi, vaid erakordselt kehva omaniku ja juhtkonnaga Knicksi.

Võistkonna endine president Phil Jackson kaalus Porzingise mujale saatmist juba 2017. aastal ehk alles pärast lätlase teist hooaega NBA-s. Toona jumaldasid teda kõik. Hüüdnime "Porzingod" ei kasutatud sugugi irooniliselt.

Porzingis Knicksi särgis. Siis, kui kõik oli veel ilus.
Foto: REUTERS/SCANPIX

Jackson sai „mõtteroima“ tõttu juba sama aasta suvel kinga, aga tema asemele tulnud Steve Mills ja peamänedžer Scott Perry pole tähti taevast alla toonud. Sealjuures Mills töötas Knicksis juba enne 2014. aastat, kui palgati Jackson.

Jacksoni ja Millsi hingele jäi katastroofiline tegutsemine 2016. aasta vabaagentide turul. 72 miljoni dollari eest palgati tsenter Joakim Noah, mõnevõrra väiksem aps oli pakkuda 50 miljonit Courtney Lee'le. Tänasel päeval on Noah klubita, koos Porzingisega Dallasesse vahetatud Lee on Mavericksi rotatsioonist väljas. Järgmisel aastal andis Mills (toona juba ilma Jacksonita) 71 miljonit (mööda)uhajale Tim Hardaway jr.-le, kes on nüüdseks samuti Dallases.

Lihtsameelsed jäävad kõike uskuma

Viimase viie aasta jooksul on Knicks teinud ainult kaks väga head otsust. 2015. aastal valiti Porzingis draft'is neljandana ja 2018. aastal saadi blokimasin Mitchell Robinson kätte 36. valikuga. Tänavune draft'ivalik R.J. Barrett on alustanud lootustandvalt, aga kanadalane oleks kolmandana kaubaks läinud ka suurema osa teiste klubide puhul. Siiski, kuna tegu oli Knicksi otsusega, tuleb neile au anda. Vähemalt ei käkerdatud midagi ära.

Suur osa Knicksi fännidest saab klubi armetust seisust aru. Ent hiiglasliku linna elanike seas leidub piisavalt neid, kes elavad unelmates a la „2021. aastal on meil jälle vaba raha, äkki Giannis Antetokounmpo tahab New Yorki tulla!“

Knicksi propagandamasin suudab samu lihtsameelseid uskuma panna, et Porzingis on tänamatu siga, kes pani maailma ühe kuulsaima spordivõistkonna sundseisu. Ei pannud. Lahkuminek oli kahepoolne soov.

New Yorgi fännide tunnetest on aga palju olulisem Porzingise edaspidine käekäik. Variante on seinast seina, legendistaatusest kuni ennenägematu talendini, kes ei suuda oma võimeid realiseerida

Pikkust 221 cm, viskeprotsent 40

Porzingise resümee pole laitmatu. Üks asi on karjääri lõpuni varjuna kaasas käiv vigastuseoht, teine mänguvälised seiklused. Märtsi lõpus sai avalikkus teada tema vastu esitatud vägistamissüüdistusest, aga pärast seda pole asjast midagi kuulda olnud. Mais visati teda kodulinnas Liepajas ööklubi ees tooliga ja ükssarviku nägu kaunistas noahaav.

Korraks tulid juba pähe mõtted, et ega ometi pole tegu uue Andris Biedrinsiga? Õnneks on suvi ja sügis rahulikult kulgenud.

Võib-olla on Donciciga mängimine parim asi, mis lätlase jaoks juhtuda sai. Vähemalt esialgu pole Porzingis valmis play-off'i koha eest võitlevas tiimis liidrikoormat kandma. Ainult kaugelt pommitamisest ei piisa, vaja oleks ka mõnda lollikindlat korvialust liigutust. Enne põlvevigastust muutus ta Knicksi särgis selg ees mängus järjest paremaks, nüüd on sellega taas raskusi tekkinud.

Kristaps Porzingis ja Luka Doncic.
Foto: REUTERS/SCANPIX

Keskmiselt 18,5 punkti ja 8,2 lauapalli on korralikud näitajad, paraku tabab Porzingis väljakult vaid 40 protsenti väljakult teele saadetud visetest. NBA-s on viimastel aastatel mängutempo nii kõrgeks läinud, et skoorimasina latt pole enam 20, vaid 25 punkti peal. Aga anname veel aega, sest põlve ristatisideme rebendist taastumise järel on keeruline kohe maailma vallutada.

Ja mis puudutab New Yorki, siis iroonilisel kombel võitis Knicks Mavericksi kuue päeva jooksul kaks korda. Ülejäänud võistkondade vastu on Knicks saanud võidurõõmu tunda vaid ühel juhul.

Play-off'i ihkava Mavericksi jaoks oli tegemist loomulikult lati alt läbi jooksmisega. Kuue asemel kaheksa võitu asetaks nad praegu läänekonverentsi ladvikusse, tegelikkuses ollakse piiri peal, kaheksandad.