Eesti spordifänni jaoks kõige lähema külje pealt on palju intriigi pakkunud Leedu koondis, kes tundus turniiri eel välja tulevat väga tagasihoidliku veteranide satsiga, kellest enamik olid kas vigased või pakkusid küsitavat mängukvaliteeti. Mehed, nagu Paulius Jankūnas, Mantas Kalnietis, Jonas Mačiulis ja Ronaldas Seibutis, said kõik koondisekutse ning algusest peale oli ka selge, et nemad koondiselaagrist koju ei lähe, vaid sõidavad otse MM-ile.

Paar päeva enne turniiri algust tundub, et Leedu ühtlane meeskonnamäng ning mõned positiivsed üllatajad suudavad tuua muutust ja Leedu siiski medalitele tunduvalt lähemale viia kui esialgu ennustatud. Viimasele aitab tugevalt kaasa turniiri üldine allakäik, mis on toimunud eri riikide staaride loobumise tõttu.

Just Leedut mõjutab see asjaolu kõige rohkem, sest pärast Austraalia koondise väga lahjasid etteasteid ettevalmistusturniiridel ning Kanada superstaaride eemalejäämist on Leedu koondis taas tõusnud oma alagrupi võitjasoosikuks number üks, seda nii kihlveokontorite nimistus kui ka tulemuste järgi. Siinkohal tasukski eriline tänu edastada Ben Simmonsile, Jamal Murrayle, Andrew Wigginsile, Tristan Thompsonile, Shai Gilgeous-Alexanderile jt. Nagu näha, on ainuüksi Leedu alagrupimängudest puuduvate superstaaride hulk võrdne pea et ühe meeskonna mahuga ning pole ka imestada, et reaalseid medalinõudjaid on objektiivselt raske näha. Viimast mõtet kokku võttes võiks järeldada seda, et Leedu saab veerandfinaalis vastaseks just nimelt USA ning peab seetõttu piirduma sel turniiril maksmimaalselt viienda kohaga. Igati aus värk, kui just vahegrupis ei suudeta Prantsusmaale tuupi teha ja endale veerandfinaalis Kreeka välja kaubelda.

Vigastuste tsunami

Seekordse turniiri läbiv probleem on vigastuste ning äralangejate rivi, mis hea meediakajastuse tõttu tundub olevat oma kolm korda pikem kui kõigil eelnevatel turniiridel kokku. Positiivne erand on siin ehk viimane mainimist vääriv „jokker”, kes on alles „taskus”.

Nimelt tasuks selgelt välja tuua Saksamaa. Äärmiselt näljane „alatine keskmik” on seekord välja pannud täisjõus mehed, kes on suuremalt jaolt juba parimates korvpalluriaastates, ning kirsiks tordil on NBA staar Dennis Schröder. Saksamaa käekäiku tasub jälgida just seepärast, et nende jõud on olnud vankumatu nii FIBA eelringides (ka Eesti vastu) kui ka ettevalmistusperioodil. Silma hakkab hea ning organiseeritud kaitsemäng, väga stabiilsed esitused (kaotused puuduvad) ning väga pikk ja liikuv koondis: Johannes Voigtmann, Paul Zipser, kapten Robin Benzig jt. Nende mängu iseloom on selline, et nad on ebameeldiv vastane kõigile ja alati, kuid edule viitavad ka korraldatud saunad Euroopa keskmikele, nagu Eesti ja Rootsi (78 : 46!), aga ka MM-il mängivale Poolale.

Suhteliselt kerge alagrupp peaks andma sakslastele seal esimese või teise koha ning ühtlasi jätma võimaluse võidelda vahegrupis teisena edasipääsu eest, mis omakorda tähendaks juba veerandfinaali. Hetkeseisuga peaks selleks võitma otsustavatel hetkedel Prantsumaad või Leedut, kes mõlemad tunduvad selles olukorras kui mitte võidetavad, siis vähemasti selgelt haavatavad (teatud tingimuste täitmisel). Mainima peaks ka seda, et sakslaste alagrupikaaslane Prantsusmaa sobib mängustiililt esimestele kõige rohkem: suur ja tugev eesliin ning hõredam tagamängijate pink. Sellises koosseisus peaksid sakslased suutma prantsuse pikki alal liigutada ja tagant kolmestega nõelata.

Uue Maailma tiimid

Lisaks Euroopa tuntud staarmeeskondadele on veidi muutusi toimunud ka Uue Maailma tegijate rivistuses. Vahest olulisim on siinkohal asjaolu, et Argentina ja Brasiilia ei ole enam sellisel tasemel (ega hakkagi lähiajal olema), mis lubaks neil säravate medalite eest võidelda.

Lühidalt öeldes on hõbedameeste üks parimaid mängijaid endiselt Luis Scola, kes on aga juba 39-aastane. Samuti kimbutab neid lühike pink, mis paneb meeskonna kasutama vaheldumisi 6–7 meest, kes suudavad tippmeeskondade vastu võrdselt mängida. Kui Scola lõpetab, jääb see pilt veelgi tagasihoidlikumaks ning tase lubab pigem võistelda võrdselt Poola ja Montenegroga kui näiteks prantslasi üllatada.

Brasiilia seis on mõneti veel hullem: Leandro Barbosa, Marcelo Huertas, Alex Garcia, Anderson Varejão ja Marquinhos Vieira on kõik vanuses 35–36 (!), sinna otsa veel kaks NBA meest ning mõned ACB keskmikud ja see ongi kõik, mida 200-miljoniline korvpallisuurriik hetkel suudab. Müts maha igiliikurite ees, igaüks võiks niimoodi enda koondist esindada ja ühtlasi neljanda kümnendi lõpusirgel sellisel tasemel korvpalli mängida!

Põnevad arengud

Vahest kõige huvitavamad arengud on turniiri teise otsa keskel ja lõpus toimunud selliste meeskondadega nagu Jaapan ja Nigeeria. Nimelt on esimene astunud viimase nelja aasta jooksul selge ja väga tugeva sammu maailma eliidi poole. Seda kinnitab nii nende stabiilne mäng kvalifikatsiooniturniiril kui ka hiljuti saavutatud võit Uus-Meremaa üle kodusaalis. Sellele on tublisti kaasa aidanud noored NBA talendid ja mustanahalised ekspordiartiklid, kuid võit alati MM-il osaleva meeskonna vastu on märgiline ning innustab Jaapani korvpalliga lähemalt tutvust tegema.

Nigeeria sai hakkama ehk veelgi suurema üllatusega, kui alistas Kanada koondise, seda just kordusmängus. Võime võita Ameerika stiiliga väga tugevat meeskonda viitab Aafrika satsi uuele kvaliteedile, mis väljendub stabiilses skoorimises ja asetab rõhu rünnakule. Viimane on midagi sellist, mida aafriklaste arsenal tavaliselt ei esinda, pigem rõhutakse umbkaitsele ja väga füüsilisele mängule.