Pokkerimäng sellisel kujul, nagu me teda tänapäeval tunneme, on pärit juba jõelaevade ajast (kes on näinud filmi „Maverick”, siis seal korraldati suurturniir jõelaeval). Alguses mängiti pokkerit Ameerikas pakiga, kus oli vaid 20 kaarti. Euroopas kasutatavate kaartidega segunedes arenes mäng selliseks, nagu me teda praegu teame.

Metsiku Lääne legendid

Pärast New Orleansi ostmist 1803. aastal avastasid ameeriklased mängu, mida prantslased mängisid. Mängu nimi oli „As Nas” ja selle tõid Ameerikasse pärsia meremehed või prantsuse sõdurid. Prantslased olid lisanud sellele omalt poolt kodumaal mängitava mängu „Poque” sõnastuse.

Pika ja raske vaidluse järel Ameerikasse sisserännanute vahel sai mäng oma lõpliku nime – pokker. 1840. aastal võeti Ameerikas omaks täielik 52 kaardiga pakk ning Ameerika kodusõja ajal muutusid nii draw kui stud poker sõdurite seas väga soosituks, levides kiiresti üle Põhja-Ameerika. Ka Metsiku Lääne saloonides oli pokkerimäng väga populaarne ning just sealt tulid ka esimesed pokkerilegendid.

Texas Hold'emi sünd

20. sajandi alguses leiutati Texase osariigis senisest erinev pokkerimäng, kus mängiti korraga nii ühiste kui isiklike kaartidega. See mäng (community-card poker) muutus kiiresti väga populaarseks ning tänapäeval mängitakse suurimatel turniiridel just selles variatsioonis. Päritolu järgi nimetati seda mängu Texas Hold'em ning leiutaja au jäi Robstowni linnale.

Samal ajajärgul algas USA-s nõiajaht „pahedele” ning enamikus osariikides keelati ühes joomisega ära ka hasartmängud. Ajavahemikus 1910–1931 oli pokker isegi muidu tolerantses Nevada osariigis illegaalne, sest seda loeti õnnemänguks. Californias seevastu keelati stud poker, mida loeti õnnemänguks; samas kui draw poker tunnistati oskusmänguks ning sellele ei seatud olulisi piiranguid. Tegelikult mängiti aga trumbid kätte maffiameestele, kes alustasid tulusat bisnest illegaalsetes mängupõrgutes, olles ka pokkeri järele hullud. Mängupõrgud tootsid suuri kasumeid, moodustades näiteks Al Capone kontrollitava sündikaadi käibest hinnanguliselt üle 20%.

19. märtsil 1931. aastal legaliseeriti Nevada osariigis hasartmängud ning sellest päevast algas Las Vegase võidukäik mängurite paradiisina number üks. Kuni 70-ndate lõpuni oli populaarseimaks pokkerivariatsiooniks Seven-Card Stud, hiljem aga Texas Hold'em.

Väljaspool Ameerikat hoolitsesid pokkeri populariseerimise eest Ameerika sõdurid. Seal loeti üheks kibedaimaks käeks Richard Nixonit, kellest sai hiljem USA president. Kuulduste kohaselt finantseeris ta hiljem oma valimiskampaaniat raha eest, mille võitis Teise maailmasõja ajal Ameerika lennuväes teenides pokkerit mängides.

Suurtest duellidest pokkeri MM-ini

Pokkeriturniiride ajaloo üks kõige tähtsamaid daatumeid on 1949. aasta suvi, mil Nicholas „Nick the Greek” Dandalos tegi kasiino Binion's Horseshoe omanikule Benny Binionile huvitava pakkumise: esitada väljakutse parimale suurte panustega mängijale ning korraldada n-ö pokkerimaraton. Binion nõustus matši Dandalose ja legendaarse Johnny Mossi vahel korraldama tingimusel, et mängu saab jälgida ka rahvas.

Viis (!) kuud kestnud maratonmängus, milles olid vaid magamispausid, mängisid kaks meest kõiki pokkeri versioone, mida võis üldse ette kujutada. „Linna suurima mängu” ja ligikaudu kaks miljonit dollarit võitis Moss. Kui kreeklane Dandalos kaotas oma viimase panga, tõusis ta toolilt, tegi vastasele kummarduse, ütles nüüdseks kuulsaks saanud sõnad: „Härra Moss, ma pean teil minna laskma,” ning läks oma tuppa magama.

1970. aastal kogus Jack Binion kaardilaua taha seitse tollaegset arvatavalt parimat mängijat, kelle hulka kuulusid sellised legendid nagu Johnny Moss (1907–1995), „Amarillo Slim” Preston (snd 1928), Doyle Brunson (snd 1933), „Puggy” Pearson (1929–2006), Brian „Sailor” Roberts (1931–1995), Crandell Addington (snd 1938) ja Carl Cannon. Toimus rida mänguõhtuid sularaha peale ning mängiti viit erinevat mängu.

Hiljem pidid kõik endi seast valima parima pokkerimängija. Esimesel hääletusel jäid kõik viiki, sest igaüks andis hääle iseendale. Teisel hääletusel iseenda poolt hääletamine välistati ning parimaks tunnistati Moss. Nii sai temast esimene mitteametlik pokkeri maailmameister ning auhinna – hõbedase karika – omanik. Mäng toimus Las Vegase legendaarses kasiinos Binion's Horseshoe.

WSOP: nr 1 pokkeriturniir maailmas

1971. aastal leiti, et maailma parim pokkerimängija tuleks selgitada ikkagi turniiri kaudu. Sellel osalemiseks tuli välja käia tolle aja kohta kopsakas 5000 dollarit, mida siiski ei pidanud paljuks kuus mängijat. Mängiti No Limit Texas Hold'emi lisaostu võimaluseta (freezeout). Kogu auhinnafondis olev raha läks võitjale ja turniiri võitis Moss, kes kasseeris 30 000 dollarit. Järgmisel aastal toimus esmakordselt ka lisaturniir (Five-Card Stud), kus osales vaid kaks mängijat (võimalik, et tingituna kallist osavõtutasust, mis oli 10 000 dollarit).

Põhiturniiril oli osalejaid kaheksa. Sisseost oli endiselt 5000 dollarit, kuid pokkerimängu populariseerimiseks lisas Binion omast taskust veel 5000 dollarit iga mängija kohta. Turniiri võitjaks tuli „Amarillo Slim” Preston, kes sai 60 000 dollarit (millest 55 000 dollarit oli kasum). Pärast võitu käis Slim ühes talk-show’s asjast täpsemalt rääkimas, mille järel hakkas laiem üldsus turniiri vastu veelgi rohkem huvi tundma.

Esimest korda jäädvustati turniiri tähtsamad sündmused filmilindile 1973. aastal, kui võitjaks tuli „Puggy” Pearson, kes ostis seejärel bussi ja sõitis sellega mööda Ühendriike ringi. Ka järgmistel aastatel ei lasknud tollased maailma vägevad õnneotsijatel ennast üllatada. 1974. aastal tuli maailmameistriks taas Moss (kolmas tiitlivõit) ning 1975. aastal võttis võidu Roberts. Nii oli tuntuimatest tegijatest ilma tiitlita vaid Brunson, kuid ka temal ei tulnud oma hetke kaua oodata. Ta saavutas kaks järjestikust võitu 1976. ja 1977. aastal ning viimasel korral oli võidusumma juba 340 000 dollarit.

1991. aastal oli võidusummaks esmakordselt miljon dollarit. 1997. aastal tegi fantastilise comeback’i aga Stu Ungar, kellest sai esimene ning siiani ainuke mängija, kes on suutnud WSOP põhiturniiri kolmel korral võita.

Internetiajastu võidukäik

20. sajandi viimasel kümnendil algas maailmas interneti võidukäik. Peatselt jõudsid internetti ka kasiinomängud, spordiennustus ning viimaks ka pokker. Teejuhiks oli IRC Poker, kes pakkus võimalust mängijatel interneti teel pokkerit mängida, kuid mäng ei käinud veel reaalse raha peale. Esimeseks pokkeritoaks tänapäevases mõttes sai Planet Poker, mis alustas jaanuaris 1998 ning seal mängiti juba otseselt raha peale.

Planet Poker sai ainsa pokkeritoa hüvesid nautida väga lühikest aega, sest konkurendid haistsid head rahateenimise võimalust ning käivitasid lühikese ajaga mitu teist pokkerituba. Konkurents tihenes meeletu kiirusega ning mängijate arv internetis mitmekordistus nädalatega. Eelkõige just tänu interneti levikule jõudsid pokker, pokkerimängijad ning turniirid lõpuks massideni ja seoses mängijate arvu hüppelise kasvuga suurturniiridel läks üha enam võite mängijatele, kellest enne suurvõitu ei teadnud pokkerimaailm midagi.

2001. aastal istus WSOP finaallaus veel seltskond pokkeristaare (muuseas viimast korda!): Phil Hellmuth, Dewey Tomko, Phil Gordon, Mike Matusow ning hispaanlane Carlos Mortensen, kes tuli võitjaks. Järgnevate aastate jooksul ei jõudnud sihile ükski pokkerimaailma suurtest ja vägevatest ning kellelgi ei läinud korda korrata Stu Ungari uskumatut comeback’i. Veelgi enam – kõik maailmameistrid alates 2002. aastast on saanud esmakordselt tuntuks just tänu WSOP võidule, mis on olnud nende esimene suurem kordaminek üldse. Seda põhjustas eelkõige internetipokkeri jõuline pealetung ja murranguline 2001. aasta. Üha enam inimesi kvalifitseerus WSOP põhiturniirile internetis toimunud satelliitturniiride kaudu, osalejate arv suurenes plahvatuslikult ning ka mängutase paranes tunduvalt.

2003. aastal võitis WSOP Chris Moneymaker (snd 1975), kes kulutas kõigest 39 dollarit teisejärgulise satelliitturniiri osavõtumakseks, mis viis ta lõpuks WSOP põhiturniirile. Kentsakat nime kandva ameeriklase võit oli mõistagi üllatuseks nii pealtvaatajatele kui ka mängijaile endile – nii ei nõustunud tema finaalivastane (tuntud pokkeriproff Sam Farha) isegi ilmses kaotusseisus olles rahalist diili tegema, arvates, et suudab amatööri hõlpsalt üle mängida. Moneymakeri võit tähistas internetiajastu võidukäigu algust ning 2004. aastaks oli WSOP osalejate arv kolmekordistunud ning turniir omandas tõelised rahvavõistluse mõõtmed.

21. sajandi pokker on ühtviisi nii mõttesport, kommerts kui vaatemäng. Igal aastal pööritatakse ainuüksi internetipokkeris miljardeid dollareid ning regulaarsete mängijate arv ületab tublisti Eesti elanike oma. Sõna poker on mitmete otsingumootorite üks populaarsemaid. Ning iga aasta annab mitmeid uusi pokkeristaare, kes tunnevad reeglina enda üle uhkust, esinevad meedias ega varja enam oma identiteeti kartuses, et neid peetakse hasartmängijateks ega võeta hiljem tõsiselt.

Allikas: Eesti Turniiripokkeri Föderatsioon
Tekst: Hannes Namsing, Andres Burget, Rainer Roomet ja Sander Laprik

Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!