Erinevalt emotsionaalsetest fännidest peaksid spordiajakirjanikud alati säilitama atleetidega mingi distantsi. Vastasel juhul kaotavad nad objektiivsuse ja kriitikameele. Ott Tänaku puhul on minu hinnangul vaimustus võtnud kohati liigselt võimust ja temast on tehtud veidi nagu pühak, kes kunagi ei eksi ja teeb vajadusel ka vee veiniks. Tänak ongi kõva, väga kõva, aga ei tasu ülistusega üle piiri minna. Tahaks kuulda rohkem erapooletut analüüsi ja sekka ka teravamaid küsimusi. Teisi meie sporditippe võetakse ikka rohkem tangide vahele, nendele seda empaatiat sedasi ei jagu.

Eesti meedias maaliti mullu lugejatele-vaatajatele-kuulajatele üksmeelselt selline pilt, et kolmanda koha saanud Tänak ongi maailma kõige kiirem rallimees, aga Toyota, va sunnik, lihtsalt muudkui lagunes ära. Aga kas päris üksüheselt nii ikka oli?

Tellijana saad lugeda ka neid artikleid: