Kuidas Eesti kulturismi grand old man’i tervis on – kas kõik töötab laitmatult nagu kellavärk?

Mõned aastad tagasi kevadel olin Porvoos kohvikus ja istusin ventilatsiooniaparaadile liiga lähedal. Tuul puhus näkku ja hiljem kodus sain tugeva peavalu ja muid migreeni sümptomeid. Läksin oma arsti juurde, kes saatis mu Lahti Hollola keskhaiglasse. Seal oli Karjalast Soome tulnud noor energiat täis arst, kes hoidis mind poolvägisi terve nädala haiglas.

Selle aja jooksul uuriti mind kõiksuguste tarkade masinatega – magnetpildid, tomograafia, röntgen jne. Midagi ei leitud. Ühel päeval tuli arst – pikka kasvu naistenaerutaja – nelja-viie noore naise saatel palatisse – ei tea, kas need olid praktikandid või õed – ja päästis nad kordamööda minu kallale seljaüdiproovi võtma. Proovisid igat moodi, kuid tulemuseta. Nõelaga luust ikka nii lihtsalt läbi ei lähe. Tulemus oli see, et voodis oli pärast naiste rünnakut korralik vereloik. Ei tea, kas seljaaju sai veidi viga või hakkasid tunda andma nooruses vabamaadluses saadud põlve- ja ristluupiirkonna vigastused, igatahes pärast haiglast pääsemist võtab vahel veidi lonkama. Noormees püüdis arsti au päästmiseks vägisi mingit diagnoosi välja mõelda. Abi ma ei saanud, kopsaka arve postkasti küll ja pärast seda juhtumit püüan arstidest võimalikult kaugele hoida.

Ja Jumal parandas mind nii, nagu Ta on varemgi teinud.

Edasi lugedes saad teada, mida arvab Annus kulturismi arengust ja killustumisest ja Ott Kiivika šanssidest proffide seas ning kuidas ta ise praegu Soomes elab. Küsisime tema arvamust, kas kulturismis on võimalik keelatud aineteta tippu jõuda, keda ta peab Eesti ajaloo parimateks kulturistideks ja millal saab Eesti endale järgmise Mister Universumi.

Tellijana saad lugeda ka neid artikleid: