Mis on egode süsteem, millised egotüübid on olemas ja milliseid väljakutseid need tüübid sportlastele pakuvad?

Kokku on egotüüpe üheksa. Esimene neist on reformist, kes on ratsionaalne ja idealistlik. Ta on põhimõtteline, eesmärgile keskendunud, perfektsionistlik. Spordis kipub ta olema liiga kange, nii kehas kui ka vaimus, ja võib kalduda äärmuslikku enesekriitikasse.

Teine on abistaja: hooliv, interpersonaalne, lahke, demonstratiivne ja meelitav. Tema väljakutse spordis on unustada isiklikud vajadused ja liigne püüd meeldida juhendajatele ja publikule.

Kolmas on saavutaja. Tema on tulemustele keskendunud, pragmaatiline, hästi kohanduv, elluviiv ja motiveeritud. Spordis on ta liiga keskendunud tulemusele ja autasudele, võib kaotada oma autentsuse.

Neljas on individualist. Teda iseloomustab tundlikkus ja sisekaemus. Ta on väljendusrikas, dramaatiline, enesesse tõmbunud. Spordis on ta liiga teatraalne, loob endast erilise kuvandi ja jääb sellesse kinni.

Viies tüüp on uurija, intensiivne ajupõhine tüüp. Talle on iseloomulik innovaatilisus, salatsemine ja isoleeritus. Sporti ei harrasta ta üldse või kui, siis spordib liigselt „peaga“.

Kuues on turvalisuse otsija, kes on pühendunud turvalisusele. Ta on kütkestav, vastutustundlik, ärev ja kahtlustav. Spordis kipub ta püsima oma mugavus- ja turvatsoonis ja kurnab keha, kuna tal pole oskust seda kuulata.

Seitsmes on entusiast, kes on hõivatud, vaheldust otsiv tüüp. Ta on spontaanne, mitmekülgne, ahne ja killustatud. Spordis on ta püsimatu, pealiskaudne, püüab kõike korraga teha ja saavutada, kurnab ennast.

Kaheksas on väljakutsuja, kes on jõuline ja domineeriv. Ta on enese- ja otsusekindel, tahtejõuline, vastanduv. Spordis on ta liiga jõuline, eriti meeskondlikel aladel, põikpäine ja ülistab liigselt tugevust.

Üheksas on rahusobitaja, kes on muretu ja tagasihoidlik, vastuvõtlik, julgustav, nõustuv, enesega rahulolev. Spordis võib ta olla laisk, tagasihoidlik ja osavõtmatu.

Kuidas saab seda teadmist spordis kasutada, loe edasi ajakirjast Sport!