Viimasel ajal räägitakse palju noortest. Sellest, kuidas teismelised ei mõista midagi mõistlikku teha, kambad kogunevad, juuakse, tarvitatakse narkootikume, taotakse üksteisel ja möödujatel naljaviluks nägusid üles ning vägivalda filmitakse mobiiltelefonidega. Linna- ja riigiisad on justkui väga mures ja lubavad midagi kiiresti muuta.

Need on sõnad. Aga kas teod räägivad ikka sama keelt, kui noortele saaks tegelikult pakkuda meelepärast ja mõistlikku tegevust?

Disc golf on kõige plahvatuslikumalt leviv spordiala Eestis. Sportlasi, kes osalevad ka võistlustel, on 2000 ringis. Usinaid harrastajaid, kes on endale Metrixi punktilugemissüsteemis konto loonud, on üle 8000. Tegelikult käivad enamik huvilisi metsa all kettaid loopimas nii, et nendest ei jää Metrixisse ega võistlusprotokollidesse märki maha. MTÜ Eesti Discgolfi Liidu juhatuse liikme Rainer Lipandi hinnangul ulatub mängijate arv 20 000-ni. See on tohutu arv, samas suurusjärgus Eesti kõige populaarsemate spordialadega (jalgpallil on spordiregistri järgi 21 878 ja võimlemisel 24 062 harrastajat). Ainuüksi Tallinnas on kettagolfareid umbes 5000.

Võiks arvata, et pealinnas on looduses liikumiseks ja disc golf’i harrastamiseks loodud priimad tingimused. Tegelikkus on kahjuks midagi muud, seis on nutune. 2015. aastal suleti Pirita park, järgmisel kevadel peavad lendavad kettad kaduma Nõmmelt.

Tellijana saad lugeda ka neid artikleid: