Tutvustame neid teile alates kolmapäevast kuni olümpia avapäevani 7. veebruarini "alt üles" põhimõttel – nii, et võitja selgub Sotši mängude avapäeval, 7. veebruaril. Arvesse võtsime ka Eesti sportlaste vägevad teod enne taasiseseisvumist võõrriigi lipu all, millest näiteks ei pääsenud napilt valitute sekka kahevõistleja Tõnu Haljandi 12. koht Grenoble’is 1968.

18.-20. koha omanikud

Kohad 15.-17.

Kohad 12.-14.

On aeg võtta luubi alla kohtadele 9.-11. platseerunud hetked.

11. Eesti kahevõistlusmeeskonna neljas koht Lillehammeri (1994) kahevõistluses

Eesti kahevõistlus oli 1990ndate algul selgelt tugevam kui murdmaasuusatamine, kümnendi teisel poolel kohad vahetati. Võistkondlik neljas koht oli väga hea tulemus, kuid emotsiooni poolest seda kõrgemale panna ei saa, sest medalivõimalus sisuliselt puudus. Jaapan oli hüpetega liiga kaugel ees ning head suusamaad Norra ja Šveits polnud Allar Levandile, Ago Markvardtile, Magnar Freimuthile ja Ilmar Aluveele püütavad.

10. Albertville’i (1992) olümpiamängude avamine

Ajaloolis-märgilise tähendusega sündmus meie spordiloos. Eesti oli taasiseseisvunud 1991 augustis ning Albertville’i olümpiamängude avatseremoonia, kus Eesti lippu kandis Ants Antson, teadvustas meile kõigile: nüüd oleme tõesti vabad! Tihti jõuabki selline mõte kohale, kui näed mingit laia kõlapinnaga sündmust. Kogu maailma tähelepanu all toimuv olümpia kahtlemata seda on.

Tiit Karuks kirjutab tollases olümpiaraamatus: "Telepildile mahtusime meiegi. Delegatsiooni ees kosmilises kuplis (seebimullis?) prantslanna, fantastilisel peakattel "ESTONIE". Tema järel Ants Antson sinimustvalgega. Esireas Raivo Epner, Piret Niglas, Tiit Nuudi, Ene Balder...

Ma ei tea, kuidas jõudis pärale Mikk Mikiveri "lavastatud" väike žestimäng (we, estonians, love you!). Ent eestlaste sissemarss tõi takkajärelegi, videolindilt vaadatuna, südamesse magusvalusa tunde: oleme elus ja terved, oleme tagasi. Et need hetked hinge läksid, kinnitasid hiljem ka mitmed Eesti delegatsiooni liikmed."

2002. aasta 24. jaanuaril on Ants Antson Eesti Päevalehes ülevat hetke meenutanud sõnadega: "Pärast olümpiavõitu panen selle kohe teiseks. See oli autasu omal ajal hoopis teise lipu all võidetud kuldmedali eest. See oli suur tunnustus, mis andis kõvasti motivatsiooni edasiseks eluks, andis enesetundele palju juurde."

9. Jaak Mae kuues ja Andrus Veerpalu kaheksas Nagano (1998) 10 km klassikas

Tegemist oli Eesti murdmaasuusatajate esimese hea tulemusega olümpialt, kuigi MM-ilt oli varem kirjas ka Kristina Šmiguni 5. koht (1995). Kahjuks ei pääsenud eestlased kuigivõrd telepilti, sest ilma tõttu startis tugevamate grupp rivi eesotsas ning Mae ja Veerpalu jäid seal "nähtamatuks". Tubli kuuenda koha saanud Mae esituses jõudis meieni vaid võimas finišispurt. See Nagano sõit tähistas millegi suure algust!

Veiko Visnapuu käe läbi saame veel tänagi Nagano olümpiaraamatust lugeda, et ajakirjanikel tuli Jaagu esimesi muljeid oodata üle nelja tunni, sest just nii pikaks venis meie mehe esmakordne käik dopingukontrolli. Raamatus on read:

"Mae täidab purki neli korda, kuid edutult - dopinguproovi võtmiseks pole konstistents sobiv. "Välja tuli vaid puhas vesi," naerab laboris vee, spordijoogi, apelsinimahla ja alkoholivaba õlle vahel valida saanud suusataja, kelle organismile elu suurim pingutus sedaviisi jälje jättis."

Toona imelisteks eneseületamisteks peetud saavutusi hinnati kõrgelt. Jaagu kuues koht läks Eesti olümpiakomiteele maksma 200 000 ja Andruse kaheksas koht 100 000 krooni. "Südames on hea tunne, et saame preemiaraha välja maksta," ütles toonane EOK president Tiit Nuudi.

Hea lugeja, kui ka sul on nimetatud hetkedega seoses eredaid emotsioone, mida teistega jagada, siis oled lahkelt kutsutud kasutama meie kommentaariumi!