Laupäeva ennelõuna. Päike särab Portost umbes kolmveerand tunnise autosõidu kaugusel asuva Amarante lähistel kulgeva kiiruskatse äärde kogunenud inimestele otse lagipähe. Ettenägelikumad on varustanud ennast mütsidega, mitte nii ettenägelikud peavad pealage varjama käepärasemate vahenditega.

Rahvast on palju. Vaatamiskohta viival kitsal mägiteel on jalakäijate vool sama tihe kui turismi kõrghooajal Viru tänaval. Taaskord on leidunud ettenägelikumaid, kes tulnud kohale varem. Arvestades samasse püstitatud telke, siis isegi eelmisel õhtul.

Mõistagi on varem kohal olnud inimesed hõivanud kõige magusamad vaatamiskohad. Ikka otse turvalindi taga. Hiljem selgub, et sellel positsioonil on siiski ka üks oluline miinus - kuivad mägiteed tolmavad meeletult ning ralliauto möödudes on lähemal istuvate ja seisvate inimeste suud-silmad tolmu täis. Terasemad kodanikud on leidnud ka selle vastu rohtu - paljudel katavad nägu sallid ja buffid, pähe on tõmmatud mütsid. Ilmselgelt on tegemist kogenud rallisõpradega.

Mütsid, sallid ja buffid on tulmus suuresti abiks.

Nagu suurte masside kogunemistel ikka, on seltskond kirju. Leidub mees, kes on tulnud krossitsikliga üle mäe ning ratast osavalt valitsedes, laskub hirmuäratavalt järsust nõlvast otse raja äärde. Ralliautosid ootavad inimesed aplodeerivad. Ilmselt saaks ta veelgi tähelepanu, sest vähemalt esialgu plaanib mees hetkelise kuulsuse tuules tsikliga veel sõita, kuid vaatamata energilisele käivitushoova sõtkumisele, ei võta mootor enam tuure üles. Üllatuslikult ilmub kiivri alt välja mees, kellele elukogemus on näkku kirjutatud.

Kohe on inimeste jaoks valmis uus atraktsioon. Alati leidub neid, kes üritavad oma autoga pääseda rajale lähemale kui kõik teised. Kui sul on selleks sobiv maastikuauto, võib plaanist ka asja saada. Paar minutit uristamist ja ukerdamist ning maastur pargitakse ilmselt hiljutises tulekahjus kannatada saanud puude vahele mäe nõlvale. Mõned liigikaaslased on seal juba ees ootamas. Inimesed aplodeerivad taas. Tore, kui aeg on spontaanse eeskavaga sisustatud.

Maasturimehi ei takista vallid, kraavid, ega põlenud mets.

Portugal on aga eelkõige jalgpallimaa. Inimesed on harjunud staadioni tribüünidel laulma ning nii võetakse ergutuslaulu jorin üles ka rajaääres. Hetkega ühineb sellega tähelepanuväärselt suur hulk inimesi. Kui laul lõppeb, törtsutatakse peal õhupasunat. Vaatamata piinavale päikesele on meeleolu rõõmus. WRC ralli on ju pidu!

Lõpuks tulevad ka peaesinejad, ehk maailma parimad rallisõitjad. Lähenevad ulmeliselt suure kiirusega, järsk pidurdus, efektne peaaegu tagasipööre ning uuesti gaas põhja. Nii auto, auto järel. Taaskord näitavad portugalased, et oskavad spordivõistlusele kaasa elada. Hõisked ja aplaus, saadavad igat rallimeest. Möll on sama vägev, nagu oleks Cristiano Ronaldo Portugali koondise särgis äsja värava löönud.

Mõistagi üritatakse hetke tabada ka oma mobiiltelefoniga pildistades või filmides. Kõige valjema tunnustuse osaliseks saab Dani Sordo. See on ka mõistetav, ikkagi naabrimees, Hispaaniast.

Iga auto tuleb püüda oma telefoni.

Ralliautod läbivad kiiruskatset kaks korda. Kahe läbimise vahele jääb kuus tundi. Mõistagi lähevad mõned otsima uut ja huvitavamat kohta, kuid vahemaad on pikad ning teises kohas ei pruugi saada pooltki sama head vaatamispositsiooni. Seepärast jäävad paljud kohale.

Talvisel Rootsi rallil tehakse kahe läbimise vahepeal lõket, küpsetatakse vorsti ja lonksatakse kanget külmarohtu. Kuumuses näiks lõkke tegemine jabur, soojarohu asemel oleks aga vaja jahutust. Kosutuse saamiseks ongi igal seltskonnal kaasas külmakastid õlle, veini ja veega. Pikkade tundide jooksul kuluvad need marjaks ära - jutt jookseb nobedamalt ning minutid ja tunnid liiguvad kiiremini. Ootamine tasub ennast ära - vaatemäng, mida rallitipud pakuvad, on võimas.