Kristi Nõlvak (29) naerab palju. See on loomulik siiras naer ja teda hästi iseloomustav. Libero peabki olema energiast pakatav rõõmupall, kes aitab kõigil tuju üleval hoida. Jah, tema on õige vastus. Nüüd seletame lahti vihjed ja saame suvel elevust tekitanud Eesti võrkpallinaiskonna kaitsespetsialisti, üle-maailmse koristusaktsiooni „Teeme ära!” eestvedaja Rainer Nõlvaku tütre ja rannavõrkpalluri Kusti Nõlvaku õega tuttavaks.

Elab metsa sees. See pole metafoor, Nõlvak ostis eelmisel aastal elukaaslase Rauliga maja Kernusse. Seal nad siis kolmekesi elavad koos kass Muffiniga. „Mulle meeldib väga looduses olla,” selgitab igapäevaselt Tallinnas tööl käiv Nõlvak valikut. „Otsisime maja, kus ei oleks naabreid, tahtsime olla eraldi. Täpselt sellise Kernus leidsime. Elame metsa sees, ainsatki naabrit pole, kolmes suunas on mets ja ühes suunas põld. Tegevust on pidevalt, kas või näiteks puid lõhkuda.”

Tegevjuht, aga jalad on liivased. Seitsmeaastaselt ema Raini Stammi käe all võrkpalli mängima hakanud ja praegu TTÜ-d esindav Nõlvak on koondises ainuke põhitegija, kes mängib veel koduliigas. Eesti liigas naistele palka ei maksta, koondise päevaraha (15 eurot päevas) on ainus, mis Nõlvak võrkpallurina on teeninud. Aga elada tuleb. Majandust õppinud ja magistrikraadi audiitortegevuse erialal omandanud Nõlvak töötas esmalt audiitorfirmas KPMG, seejärel Transferwise’is pettustega võitlemise osakonnas ning alates eelmise aasta lõpust on ta Teras Beachi rannahalli Beach Manager.

„Alguses peibutas tegevjuhti koht, võimalus otsustada ja saada kogemust. Tegelikult ei mängi ametinimetus suurt rolli, kõige olulisem on, kuidas me tiimina asju koos otsustame. Sisuliselt teen kõike, mida vaja: koristan, müün baaris jooke, võtan uusi töötajaid tööle, aga mahuliselt kõige suurem töö on müük. Müüme üritusi, siin saab teha suuri kuni 1000 inimesega pidusid, aga ka väikseid, näiteks laste sünnipäevasid,” kutsub Nõlvak rannahalli 26-kraadisesse soojusesse sportima ja lõõgastuma. Lisaks muudele ülesannetele treenib ta Teras Beachis lapsi.

Mängib võrkpalli, kuid ei skoori. Nõlvak õppis võrkpalliga paralleelselt kuus aastat klaverit ja tegeles teiste spordialadega. Mine tea, äkki tiirutaks ta Kaia Kanepi ja Anett Konteveiti kombel WTA karussellil, kui saatus läinuks teisiti. „Tennisetrennist tulin ära, sest Kusti ei tahtnud seal lihtsalt käia. Ta on kaks aastat minust noorem ja tal oli raske, polnud teistega nii võrdne. Siis ta ütleski: „Isa, ma ei taha sinna rohkem enam minna.” Siis ta ei läinud enam ja mina ka mitte,” meenutab Nõlvak.

Võrkpallis on 171-senimeetrine naine mänginud kõikidel positsioonidel peale diagonaalründaja koha. Liberoks, kelle ülesandeks on serve vastu võtta ja kaitses palle päästa, kuid reeglite järgi ei tohi rünnata ega saagi protokolli kunagi punkte, pakkus ta end ise. „Alguses ei tahetud panna. TTÜ treener Tiit Kõiv ütles: „Aga siis ei ründa meil ju keegi.” Leian, et libero roll on väga oluline. Kui otsustaval murdepunktil tood kaitses palli üles ja su võistkond lööb selle siis maha, toob see nii suure pöörde,” kõneleb Nõlvak õhinal.

Punkti toomise iha saab rahuldatud suvel, koondise libero on rannavolles tulnud kolm korda Eesti meistriks, viimati mullu Mari-Liis Graumanniga.

Punkte suudab leida kaaslaste taldade alt. Motikaga sõita armastaval Nõlvakul on teinegi põnev hobi – refleksoloogia ehk tsooniteraapia. „Mul oli kunagi seljavigastus, disk oli nihkunud ja surus vastu närvi. See on päris hull vigastus, Kusti on näiteks käinud kaks korda selle pärast operatsioonil,” alustab Nõlvak selgitamist kaugemalt. „Sain ühe inimese juurde, kes vajutas talla alt teatud punkte. Käisin viis korda ja sain täiesti terveks. Siis mõtlesin: „Mis asi see on? Ma tahan ka seda õppida!” See mees oli Ülo Liivamägi. Olen temalt seda pool aastat õppinud, mingi proff ma pole, aga tean, kus on põhilised punktid. See on hästi kihvt kogemus, tahan seda edasi õppida. Olen saanud juba mitmeid kaaslasi aidata.”

„Ma ei ütle, et ma avan tšakraid, mind lihtsalt huvitab see. Usun, et teine maailma on meie kõrval olemas – palju on veel avastamata.”

Koondisekaaslane Liis Kullerkann ütles, et sa avad ka tšakraid. „Liis reetis mu!” naerab Nõlvak. „Aga see on väike liialdus. Arvan, et spordis on vaimne pool väga oluline. Mind huvitab see, loen selle kohta, käin võimalusel kursustel. Ma ei ütle, et ma avan tšakraid, mind lihtsalt huvitab sellega seonduv. Usun, et teine maailm on meie kõrval olemas – palju on veel avastamata.”

Meenutuseks videointervjuu Anu Ennoki, Liis Kullerkannu ja Julija Mõnnakmäega, kus Nõlvaku huvitav hobi välja lobiseti:

Teeb ära, Peruus ja mujal. Naljaga pooleks: kas isa on alati olnud puhtusehull ja teil Kustiga tuli lapsena muudkui küürida? „Mäletan, kui ta esimest korda tuli selle ideega välja. Olime köögi laua taga, Kusti, mina ja isa. Isa ütles: „Kuulge, mul tuli selline mõte, et teeks lihtsalt kõik puhtaks. Hakkame siin Eestis tegema sellist asja, koristama.” Mõtlesin: „Okei, päris hea mõte ju.” Nähes aga nüüd, et see on läinud üle maailma ja nii palju head on tehtud, olen isa üle väga uhke. Ise olen käinud koristamas, aga eestvedaja ma sel üritusel pole. Tegelikult selleks, et prügi üles korjata pole vaja eraldi koristuspäeva. Kui käin metsa all jooksmas, võtan prügi kaasa ja viskan ära. Näiteks Peruus reisides jäi silma üks koht, mis oli laga täis. Ma ei suutnud uskuda, kuidas inimesed jalutavad lihtsalt mööda. Kaasas oli üks kohalik, kellega olime sõbraks saanud. Küsisin: „Kuidas sa suudad seda vaadata, see on ju kohutav!” Tema: „See on siin nii tavaline.” Ma hakkasin lihtsalt koristama, tema läks paanikasse: „Sa saad siit mingi haiguse ja lõpetad haiglas!” See oli esimene reaktsioon, siis rahunes ja otsustas aidata. Arvan, et kogu aeg tuleks selliseid asju teha. Oluline on mõtteviis.”

Võrkpallitreenerina töötav Raini Stamm on pannud iga lapse ümber kokku treeningugrupi.

Tulemus? Eesti üks vägevaim võrkpallipere. Kristi ja Kusti Nõlvak on mõlemad jõudnud saalivõrkpallis Eesti koondisse, meistriliigas pallib veel üks õde ja üks vend – Karl ja Karmen Stamm ehk lapsed ema teisest abielust. „Meil Kustiga on sama ema ja isa. Isa poolt on meil veel üks väike õde. Ema poolt veel kaks venda ja kolm õde, kes kõik mängivad võrkpalli. Käime igal aastal jõulude ja jaanipäeva ajal pere võrkpalliturniiridel,” selgitas Kristi Nõlvak. Tema sõnul on kõige tugevam vastane tavaliselt Vantside pere.