Mäletan Indrekut esimest korda korvpalliväljakult, kui kohtusid Viktor Kingissepa nimeline Tallinna 20. ja Nikolai Gogoli nimeline Tallinna 21. keskkool. Mis aasta see võis olla? 1978?

Indrek oli selline nõtke tagamängija, Aivar Toomiste tüüpi. Aga lühikest kasvu, nagu selgub nüüd, 40 aastat hiljem tema päevikuid lugedes. Number 11 all mängiv „poisirakats” oli kõigest 165 sentimeetrit pikk (nüüd 191 cm). Nojaa, Mererajooni korvpallimeeskonna, kus mängisid väljavalitud vennad, teine tagamees Tiit Sokk oli siis 163 sentimeetrit pikk (nüüd 190 cm). Kasvuruumi oli mõlemal kõvasti.

Mina lõpetasin oma korvpallurikarjääri pärast B-klassis Eesti noorte meistriks tulekut (1979), aga Tarand pusis edasi, abituuriumini (1982). Ja jõudis kokkuvõttes minust kaugemale.

Mitte just liiga kaugele, aga olen istunud samal pingil nii Margus Metstaki, Heino Endeni kui eelmainitud Tiit Sokuga. Vahel harva olnud nendega ka koos väljakul. Tekkis siiski arusaamine, et eluaegseks pingipoisiks pole mõtet püüelda, enamaks aga eeldusi polnud.

Kui ma loen meie kuulsate korvpallurite elulugusid, siis nende raamatute kaudu taastuvad kõik omaaegsed tunded ja elamused, toidutalongid ja ketside hankimise keerukus.

Ma väga ei kahetsegi, et kasutasin Kalle Klandorfi allkirjaga vabastusi koolitundidest ...

Teadmiseks: kunagine miilits ja hilisem politseinik, praegune Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf töötas aastail 1978–1980 Tallinna Pedagoogilise Instituudi korvpallimeeskonna treenerina ning juhendas 1979–1983 Ehitaja meeskonda ja Kalevi duubelkoosseisu. Indrek rassis Peda ja Ehitaja treeningutel, oli „härgadele” tänapäeva mõistes sparringupartneriks.

Kuidas sa sellistesse satsidesse sattusid?

Kalle Klandorf kutsus. Eks ta oli käinud noorte mänge vaatamas ja kuidagi ma talle silma jäin. Tuli kooli ja ütles: „Tule proovi minu juures!” Aga ma käisin seal lihtsalt trennis, samal ajal kui vanad härjad Ehitajas osalesid üleliidulistel meistrivõistlustel teises liigas. Ehitaja mängijad jagati omakorda kodustel meistrivõistlustel eri mansade vahel ära. Kes mängis Standardi, kes Metallisti eest. Mina „esindasin” keskkoolipoisina Tallinna Pedagoogilist Instituuti.

Mäletan, et ükskord tuli Heino Enden Moskvast N Liidu laagrist Tallinnasse mingit arvestust või eksamit tegema – Heino oli ju Peda tudeng! – ja talle räägiti auk pähe: „Tule aita võita!” Tuligi. Ja meie, ülejäänud neli, olime väljakul põhiliselt selleks, et audist pall talle sööta. Ülejäänud aja laamendas ta üksi. Vahepeal küll ärgitas meidki ennast kokku võtma ja vabaks mängima, aga sai vist peagi aru, et parem on ise ära panna ...

Ega Hruštšovi ajastu lõpus sündinud poistel ei olnudki ju koduvabariigis erilisi alternatiive.

Ei olnud. Ja korvpall oli ikkagi rahvuslik mäng. Meil oli koolis ka jalgpallureid, aga nende elu trennis käis põhiliselt rahvaste sõpruse vahelisel pinnal (naerab).

Tundus mõistlik sporti teha. Kõik normaalsed vennad tegid sporti.

Miks Tarandist siiski tippsportlast ei saanud, kes on talle sportlastest eriti imponeerinud ja mida ta arvab spordi hetkeseisust? Loe edasi ajakirjast Sport.