Mida kujutab endast Islandi jalgpall ja sealne mentaliteet? Mis on see miski, mis teeb Islandi jalgpalluri eriliseks ja nõnda haruldaseks, et paljud neist nopitakse järjepanu lausa oma riigi meistrivõistluste madalamate liigade tasemelt Euroopa suurklubide poolt ära enne, kui nad enda riigi kõrgliigat maitsta saavad?

Artikkel on valminud enamalt koostöös Haukur Hinrikssoni (Islandi Jalgpalliliidu klubide litsentseerimismänedžer) ja Siggi Eyjolfssoniga (endine tippjalgpallur, Islandi Jalgpalliliidu tehnline direktor, Islandi kõrgliigaklubi IBV peatreener, Norra kõrgliigaklubi Lillestromi abitreener ja praegune Hiina naiste A-koondise peatreener).

Veelkord numbritest ja taustast

Olen Eesti fänn. Olen alati Eesti jalgpallikoondise poolt, kuid hakkasin mingil seletamatul põhjusel vaikselt jälgima 2012.aastast Islandi jalgpllikoondiste arenguid ja tulemusi. Väikestele kaasaelamine tuleneb meie enda väikese Eesti kaudu, kuid eeldatavasti peitub see seletamatu põhjus ka asjaolus, et väikeses maakohas kasvanuna olen jalgpallis ja üldse spordis tervikuna pöialt hoidnud pealtnäha võimalustelt ja rahvaarvult väiksematele. Kui Taavet võidab jalgpallis Koljatit, siis sellele järgnev emotsioon tekitab hea tuju tunde pikemaks ajaks ja paneb uskuma uskumatut.

Island on just üks selline pisike Taavet, kes on kollitanud viimastel aastatel järjepanu kõiksugu Koljateid ja seda mitmete vanuseklasside tasemel. Laiem üldsus, millest on kirjutatud ka varasemalt Eesti meedias, teab Islandi jalgpallifenomeni kohta pigem kahte fakti - palju jalgpalliväljakuid ja kõrgelt haritud treenerid, kuid sinna vahele jääb veel palju muud, mis pole väga tähelepanu pälvinud.

Tõsi, Islandi jalgpalli superedu taga on 2002. aastal tehtud teadlikud otsused kohaliku jalgpalliliidu (KSI) poolt koostöös kohalikke omavalitsustega lüües kaasa jalgpalliprojektis, mille tulemusena hakkas Islandi eri piikondadesse sisehalle kerkima. Tänase seisuga on Islandil ühtekokku seitse täismõõtmetes statsionaarset sisehalli. Tähelepanuväärne on fakt, et need kõik on täielikult rahastatud omavalitsuste eelarvest.

Sealsed jalgpalliklubid ei pea seega vaevama ennast infrastruktuuri küsimustega ja koormama pangalaenudega. Lisaks on sisehallide ja teiste kunstmuruväljakute ülalpidamiskulu kohalike omavalitsuste kanda, mille eest hiljem klubi küll osa üürirahast omavalitsuse kassasse tagasi kannab.

Klubi ülesanne on peamiselt mängida hästi, leida enda tee ja stiil jalgpallis, panustades põhiliselt võimalikult kvaliteetselt treeningprotsessi. Teisisõnu kogu trennimaks, mida siis osaliselt lapsevanemad maksavad oma võsukese treeningute eest, läheb treenerite palgafondi ja osaliselt treeningväljakute operatiivkulude katteks. Kõige ülejäänu eest hoolitseb kohalik omavalitsus. Märkimisväärne on asjaolu, et sisehalli uksed avatakse igal hommikul. Kõik võivad minna sinna endale sobival ajahetkel palli mängima juhul kui mõne jalgpallimeistrivõistlustel osaleva klubi või võistkonna treeningut parasjagu väljakul ei toimu. Muul ajal on need kõik kasutamiseks avatud ning täiesti tasuta.

Pilt, mis avaneb Tartu Tamme kunstmurult, ei kutsu kuidagi jalgpallipisikuga nakatuma väljaspool treeningaegasid
Foto: erakogu

Toetus omavalistuse poolt on olemas ka seetõttu, et igal aastal (viimased 25 aastat) korraldab Islandi teadus-,haridus- ja kultuuriministeerium kogu riigi kooliõpilaste seas uuringu (nn ühe päeva uuring), kus anonüümse küsimustiku täitmise vormis saadakse kooliõpilastelt muuhulgas vastused spordiga tegelemise ja erinevate meelemürkide kasutamise tendentside kohta. Antud uuringud näitavad aasta-aastalt üha paremaid tulemusi spordiga tegelemise populaarsuse tõusu suunal, mis peegeldub ühtlasi paremates hinnetes ja kõrgemas enesekindluses laste seas.

Märkimisväärne on, et kui 1998.aastal vastas 42 % 15-16.aastastest, et on vähemalt korra joobes olnud, siis nüüdseks on see number vähenenud 37 % võrra. Kõik see viitab, et Islandi ühiskond tahab areneda eelkõige terveks rahvaks, mis omakorda annab suurepärase eelduse tugeva spordiriigi kujunemisele.

2001. aastal oli Islandil üks täismõõtmetes sisehall (nagu meil 2013. aasta sügisel valminud Lilleküla staadioni kompleksi juurde kuuluv EJL sisehall), viis kunstmuruväljakut ja seitse miniväljakut. Esimene täismõõtmetes sisehall avati 2000. aastal Keflavikis, kus elab 15 000 inimest, asudes pealinnast 30 minuti autosõidu kaugusel.

Keflaviki linnavalitsus oli täielikult nimetatud sisehalli finantseerimise ja kaasnevate ülalpidamiskulude taga. Halli valmimise järel nähti koheselt selle positiivset mõju kogu kohalikule jalgpalli kogukonnale, mistõttu panid jalgpalliklubide esindajad ka naaberlinna Reykjavíki juhtidele ülesandeks rajada veel analoogseid jalgpallihalle.

Selle tulemusena avati 2003. aastal Reykjavíkis ja selle ümbruses veel kaks täismõõtmetes sisehalli ning aasta hiljem Põhja-Islandil ka neljas. Islandil on tänase seisuga registreeritud jalgpallureid 26 563 (mehed, naised ja lapsed kokku). Eestis on see number spordiregistri andmetel 21 636.

Möödunud aasta seisuga on Islandil ühtekokku seitse statsionaarset täismõõtmetes sisehalli, 12 väiksemat sisehalli, 23 kunstmuruväljakut ja 136 miniväljakut. Meil on need numbrid järgmised: 1 täismõõtmetes statsionaarne sisehall, 3 suuremamõõtmelist kupliga sisehalli (kõik Tallinnas), 2 väiksemat sisehalli, 49 kunstmuruväljakut ja ligemale 100 miniväljakut.

Eesti Jalgpalli Liit on toetanud ja toetab klubide eestvedamisel jätkuvalt üle-Eestiliselt mitmete jalgpalliväljakute rajamist juhul kui klubi on suutnud projekti kaasata ka omavalitsuse rahalise panuse. Vaatamata sellele, et Islandil rajavad jalgpalliväljakuid ja panustavad infrastruktuuri arengutesse omavalitsused, on kõikidel riigi meistrivõistlustele registreeritud klubidel (79 klubi) taotluse alusel võimalik taotleda KSI investeeringute fondist lisaks finantsilist tuge oma visioonide elluviimiseks kuni 30 % (mitte rohkem kui 124 000 €) ulatuses koguinvesteeringutest. Fondi kogueelarve kolme hooaja (2017-2019) peale on 1 140 800 eurot.

Riik panustas väga jõuliselt aastatel 2001-2007 jalgpalli infrastruktuuri arendamisse. Tänaseks ei paista see enam niimoodi välja, kuna üsna võrdset tähelepanu saavad jalgpalli kõrval nii korvpall kui ka käsipall, mis on samuti teinud suuri tulemusi rahvusvahelisel areenil. Käsipallikoondis on Pekingi olümpiahõbe ja 2010. aasta Euroopa meistrivõistluste pronksmedali omanik. Korvpallikoondis on jõudnud järjest kahtele viimasele EM-ile.

Paralleelselt uute jalgpalliväljakute rajamisega hakati pöörama tõsisemalt rõhku kvaliteetsete treenerite koolitamisele. Islandi rahvaarvu (332 529) juures on neil ühtekokku 600 kõrgelt koolitatud treeneri, kes omakorda jagunevad kõigi jalgpalliklubide peale riigis ligemale 70% UEFA B-kategooria treeneriteks. 28 % treeneritest omavad enda taskus UEFA A-kategooria litsentsi. See tähendab, et iga 830 inimese kohta on riigis üks UEFA B-kategooria treener. Inglismaal seevastu on üks UEFA-B kategooria treener iga 11 000 inimese kohta.

Islandi rahvusstaadion Laugardalsvollur.
Foto: GEIRIX, Reuters/Scanpix

Eesti Jalgpalli Liidu koolitusosakonna andmetel on Eestis kokku 824 treenerit, kellest 33 on UEFA Pro, 102 on UEFA A, 203 on UEFA B, 370 EJL C ja 116 EJL D treenerilitsentsiga. Lisaks on läbinud Rahvajalgpalli tasandi (Lastejalgpalli või siis Harrastajate) koolituse 623 inimest. See ei ole kvalifikatsiooni mõistes litsents, pigem selline nö ühepäevane sissejuhatus treeneritöösse. Aga üht-teist näitab seegi, et kõik need inimesed on tundnud huvi koolituse vastu.

Eestis on nõue, et meistriliiga klubi peatreener peab omama vähemalt UEFA Pro-litsentsi või olema alustanud UEFA Pro-litsentsi kursusi. Esiliiga A ja B klubi peatreener peab omama vähemalt UEFA A-litsentsi või olema alustanud UEFA A-litsentsi kursusi. Islandi KSI on võtnud seevastu teadlikult suuna, et koolitatakse maksimaalselt UEFA A paberitega treenereid ja seega võib sealseid meistriliiga klubisid juhendada vabalt ka UEFA-A kategooriat omav treener.

Islandi kõrgliigas ja esiliigas mängib ühtekokku 24 meeskonda ning kõigile neile on KSI klubide litsentseerimisprotsessi käigus sätestanud kohustuse, et juba päris noorte tasemel peavad treeninguid läbi viima vähemalt B-kategooria litsentsi omavad treenerid ja siin väga hinnaalandust ei tehta. Seega niisama fanaatikuid ja ilma UEFA B-kategooria või selle poole pürgivaid treenereid oma tööd tegema lihtsalt ei lasta.

Noortesüsteemi juht peab olema lausa UEFA A-kategooria vääriline, sama kehtib ka kõigile meistri-ja esiliiga klubide peatreeneritele. Kuigi need ranged nõudmised on kohustuslikud vaid kahe kõrgema liigataseme klubide jaoks, siis järgivad seda mudelit juba edukalt ka madalamate liigade võistkonnad. Kõige selle tulemusena treenivad täna juba 5-6-aastaseid lapsi vähemalt UEFA-B litsensi omavad treenerid, mis tähendab, et juba lasteaias saadakse jalgpallitrennides enamasti tipptasemel treeninguid.

Lisaks on KSI klubidele välja töötatud noortesüsteemi mudeli, kus parimad samavanused lapsed peaksid treenima omavahel eraldi gruppides ning seda samal ajal ja samal väljakul vähem osavatega. Sellel on suurepärane mõjujõud. Nimelt need, kes ei kuulu antud ajahetkel parimate gruppi, annavad endast parima, et pääseda tublimate sekka. Sageli on nii, et selle tulemusena jäävad eraldi gruppidesse treenima parimad sõbrad ja seljuhul motiveerib vähem andekat sõpra just eliitgrupis treeniv sõber niivõrd, et lõpuks saaksid treenida mõlemad sõbrad eliitgrupis, millest lõpuks võidavad kõik.

Viimase 10-15 aasta jooksul on hakanud treenerid julgustama tegema lisatrenne. Lastele antakse sealhulgas kodutöid (sh lahendamaks taktikalisi ülesandeid) ja klubides jagatakse sellekohaseid DVD-sid, et oleks millele lisatrenne tehes tugineda. Vastavasisulised DVD-d on välja töötatud KSI poolt ja neid jagatakse klubides kuni 16-aastaste treeningrühmadele. DVD sisaldab üle 100 harjutuse ja kõigi nende tegemiseks ei pea ilmtingimata viibima jalgpalliväljakul. Neid saab teha kodus, aias, jõusaalis jne.

Harjutuste vahepeal peavad videos motivatsioonikõnesid kaheksa meeste ja naiste A-koondise mängijat. Kuna Island on piisavalt väike, siis käisid needsamad 16 õppevideos esinenud mängijat klubides personaalselt lastele DVD-sid jagamas. Sellel oli tohutu efekt.

DVD, mida KSI jagab kõikide registreeritud jalgpalliklubide lastele üle riigi.
Foto: erakogu

Rahvaarvu väiksuse tõttu tuleb kõiki mängjaid arendada selliselt, et keegi kaduma ei läheks. Seda varajaste kui ka hiliste arenejate puhul. Näiteks üks hiliseid arenejaid oli Alfred Finnbogason (praegune FC Augsburgi ründaja ja kunagine Ragnar Klavani klubikaaslane). Noortekoondistes U-17 ja U-19 tasemel ei suutnud ta ründajana ühtegi väravat lüüa, aga U-21 koondises lõi ta 11 väravat ning hooajal 2013-2014 oli ta Hollandi liiga suurim väravakütt 29 väravaga.

Islandi liigajalgpall ja parimad pojad

Islandi jalgpalli kõrgliigas (ammugi esiliigas) pole ükski meeskond 100 % täisprofessionaalne. Kõrgliiga kestab 5 kuud. Täpsemalt ajavahemikul 30. aprillist kuni 30.septembrini. Ülejäänud aeg on nö pre-season.

Islandil valitsev ilm lubab kohalikku liigat pidada seega ainult maist septembrini. Kui Eesti Jalgpalliliidu poolt koostatud strateegiline arengukava näeb ette, et 2020. aastast on Eesti kõrgliiga täisprofessionaalne ja esiliigas mängiksid poolprofessionaalsed klubid, siis Islandi Jalgpalliliit midagi sellesarnast lähiaastatel ette ei näe.

Nii kõrgliiga kui esiliiga klubidele kehtib samuti omamoodi KTM reegel. Nimekirjas olevast 25-st mängijast kaheksa peavad olema 15- kuni 21-eluaastani mänginud Islandi klubide eest vähemalt 36 kuud, mis ei pea olema järjestikkused. Nendest kaheksast peavad omakorda neli olema saanud oma jalgpallihariduse sellest klubist, mida nad meistrivõistlustel esindavad.

Eestis on KTM mängija, kes on 12- kuni 21-eluaastani mänginud klubi eest vähemalt neli hooaega. Samuti loetakse KTM-iks mängija, kes on mistahes vanuses olnud klubisse registreeritud vähemalt seitse hooaega, mis ei pea olema järjestikkused . Alates 2018. aastast peab Eestis kõrgliigavõistkonnas kaks KTM-i kohtumist alustama ja üks olema kogu aeg väljakul. Sarnast reeglit Islandil ei ole.

Möödunud hooaja Euroopa riikide kõrgliigade võrdluses eurosarjades esinemise põhjal on Eesti 42. positisioonil. Meist kordades väiksem Island aga kaheksa kohta kõrgemal ehk 34. kohal ja seda olukorras, kus valitseb mentaliteet, et parimad noored tuleks võimalikult ruttu tugevamatesse välisliigadesse mängima saata.

Tihti juhtub, et Islandi parimad klubid ja sealsed fännid ei näegi enda ridades mängimas riigi parimaid poegi, sest nad krabadakse Euroopa tippklubide ja akadeemiate skautide poolt ennem juba ära. Seda enamasti noortekoondiste mängude põhjal. Lisaks käivad skaudid regulaarselt külastamas saareriigi liigamänge. Eesmärgiks on leida sealt välisliiga klubidesse seda, mis on loomupäraselt ja kvaliteedilt omane just islandlastele - otsitakse karmist kliimast ja oludest liidriomadust ja võitlejahinge. See on ka üks põhjuseid, miks islandlased on oma välisklubides sageli kapteniteks.

Islandi Jalgpalliliidul on väga head suhted mitmete jalgpalliagentide ja skautidega. Koostöös klubidega on kohalikul jalgpalliliidul tekkinud aastate jooksul täielik usaldussuhe, sest ükski (noor)mängija ei tohi välisriiki siirdudes agentide ettevalmistamata taustatöö tulemusena Islandi jaoks kaduma minna. Prioriteediks on tugev ja ühtne rahvuskoondis, mis toetub kvaliteetsetes, tugevates ning sobivates välisklubides leiba teenivatele mängijatele.

Paratamatult on ka neid, kes võõrsil esimese hooga läbi ei löö. Sellisel juhul naastakse aastaks-kaheks kodumaale (mängu)kindlust koguma. Enamasti töötavad agendid noorte islandlastega Skandinaavia (Rootsi, Taani, Norra) ning Inglismaa, Hollandi ja Belgia suunal. Läbi aastate on välja kujunenud, et islandlased sobituvad kõige paremini just nendesse riikidesse tippjalgpalli mängima.

Tänasel päeval mängib 73 islandlast tippjalgpalli väljaspool Islandit (ühtekokku koos amatööridega on see number ligemale 200). 73-st on 14 vähemalt 20-aastased või nooremad.

Näited Islandi tippmängijatest:

Gylfi Sigurdsson (turuväärtus 30 miljonit eurot) - kasvatajaklubi FH Hafnarfjörður, liikus edasi Breidabliki (2017. aaastal Islandi kõrgliiga 6. koha meeskond). Liikus Inglismaale Readingu akadeemiasse, kui ta oli 15 aastat, 9 kuud ja 24 päeva vana.

Ragnar Sigurdsson (turuväärtus 4,5 miljonit eurot) - kasvatajaklubi Fylkir (2017. aasta Islandi esiliiga 1. koha meeskond). Liikus Rootsi kõrgliigasse IFK Göteborgi, kui ta oli 19-aastane.

Alfred Finnbogason (turuväärtus 4,5 miljonit eurot) - kasvatajaklubi Fjölnir, liikus edasi Breidabliki. Finnbogasson liikus Belgia kõrgliigasse KSC Lokereni, kui ta oli saamas 22-aastaseks.

Jón Dadi Bödvarsson (turuväärtus 3 miljonit eurot) - kasvatajaklubi Selfoss (2017. aasta Islandi esiliiga 8. koha meeskond). Liikus Taani kõrgliiga Aarhus GF U19 meeskonda, kui ta oli 18-aastane.

Kolbeinn Sigthórsson (turuväärtus 2,5 miljonit eurot) - kasvatajaklubi Vikingur, liikus edasi HK Kopavogsi (2017. aasta Islandi esiliiga 4. koha meeskond). Liikus Hollandi kõrgliiga AZ Alkmaari U19 meeskonda, kui ta oli 17-aastane.

Aron Gunnarsson (turuväärtus 2,5 miljonit) - kasvatajaklubi Thor (2017. aasta Islandi esiliiga 6. koha meeskond). Liitus samuti noorelt Hollandi kõrgliiga AZ Alkmaari U19 meeskonnaga, kui ta oli 17-aastane.

Johann Berg Gudmundsson (turuväärtus 2,5 miljonit eurot) - kasvatajaklubi Breidabliki. Gudmundsson liitus Inglismaa tipptiimi Chelsea noortemeeskonnaga, kui ta oli 15-aastane.

Birkir Bjarnason (turuväärtus 2,0 miljonit eurot) - kasvatajaklubi Figgjo. Liitus Norra klubi Vikingiga, kui ta oli 17-aastane.

Sverrir Ingi Ingason (turuväärtus 1,8 miljonit eurot) - kasvatajaklubi Breidabliki. Ingason liitus samuti Norra kõrgliigaklubi Vikingiga. Tegi seda 20-aastaselt.

Hördur Magnússon (turuväärtus 1,75 miljonit eurot) - kasvatajaklubi Fram Reykjavík (2017. aasta Islandi esiliiga 9. koha meeskond). Liitus kuulsa Juventuse U19 meeskonnaga, kui ta oli 17-aastane.

Emil Hallfredsson (turuväärtus 1,5 miljonit) - kasvatajaklubi FH Hafnarfjördur (2017. aast Islandi kõrgliiga 3. koha meeskond). Liitus Tottenhami U21 meeskonnaga, kui ta oli 20-aastane.

Viimati Eesti U21 vastu palju pahandust teinud Albert Gudmundsson (turuväärtus 0,7 miljonit eurot) - kasvatajaklubi KR Reykjavík (2017. aasta Islandi kõrgliiga 4. koha meeskond). Liitus Heerenveeni U19 meeskonnaga, kui ta oli 16-aastane.

Seda uhket rida, kuhu Islandi noori on värvatud, võiks veel pikalt jätkata. Järgmiseks toon välja nimekamad klubid, millistest on ülalmainitud ja ka mitmed teised Islandi noored oma kärjääri jooksul läbi käinud: Reading, Crewe Alexandra, Hoffenheim, Swansea, Tottenham, Fulham, FC Copenhagen, Olympiakos, Real Sociedad, Wolwerhampton Wanderers FC, Kaiserslautern, AZ Alkmaar, AFC Ajax, Galatasaray, Liverpool, Coventry City, Cardiff City, Charlton Athletic, Burnley, Aston Villa, Juventus, Sampdoria, Standard Leige, PSV Eindhoven, Heerenveen, Malmo FF, FC Basel jt.

Ka seda nimistut võib jätkata veel pikalt. Aga jätkame. Kõlab uskumatuna, aga 6700 elanikuga Akranese nimelisest Islandi väikelinnast ja sealse vutiklubi IA Akranese ridadest on viimase 30 aasta jooksul erinevatesse jalgpalliliigadesse profimängijaks siirdunud 32 mängijat. Tegemist on Eesti mõistes veidike suurema linnaga kui Saue. Breidabliki nimelise klubi kvaliteedimärgiks on see, et aastatel 2007 kuni 2015 on sealt erinevate suurriikide klubide ja akadeemiate juurde läinud 19 mängijat. Sellele vaatamata mängib klubi edukalt Islandi kõrgliigas.

Mentaliteet ja südikus

Endine FC Liverpooli mängija Haukur Ingi Guðnason, kes nüüdseks on spordipsühholoog, tegi 10 aastat tagasi uuringu 116 islandi jalgpalluri ja mitmete teiste meeskonnaalade mängijate seas. Uuring koosnes 48 küsimusest, mis keskendusid mängijate mentaliteedi, pühendumuse, enesekindluse ja enesedistsipliini võrdlusele.

Tulemustest järeldus, et nende jalgpallurite puhul, kes olid olnud endised noortekoondislased ja jõudnud hiljem ka A-koondisesse vastasid nendele omadustele kordades rohkem kui need, kes olid samuti endised noortekoondislased, aga ei jõudnud kunagi A-koondisesse ega suutnud murda mõnda välisliigasse.

Lisaks sellele, et islandlastele on nn emapiimaga kaasa antud võitlejahing, õpetatakse lastele trennides maast madalast südikust. Kuulsa USA psühholoogi ja mitmete teaduslike raamatute autori Angela Duckworthi sõnul on seda võimalik õpetada. Tema sõnul on südikus segu vastupidavusest, kirest ja sihikindlusest pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks, kus kõva töö tulemusena saaksid unistused reaalsuseks.

Islandi kõrgliigas profileiba teeniv Eesti koondise käsipallur Mikk Pinnonen on kirjeldanud islandlasi järgmiselt: ”Nende hing. Suhtumine maast madalast. Nad ei tee asju poolkõvaga. Olgu see akadeemiline või sportlik pingutus. Islandlased pingutavad alati maksimaalselt. Isegi kui talenti jääb väheks, siis tehakse see meeletu tahtmise ja suure eneseusuga tasa. Eneseusk ja suur töövõime iseloomustavad siinseid sportlasi kõige paremini.”

Endine Manchester Unitedi mängija ja praegune treener Henning Berg ütleb Islandi mängijate kohta järgmist: “Nende vaimne hoiak on esimene asi, mida märkate. Nad teevad alati kõik endast oleneva. Nad töötavad iga päev treeningutel kõvasti ja on vaimselt tugevad. Neile on noorena omandatud tugevad põhioskused ning nad suudavad surve all tegutseda tõeliste professionaalidena."

Henning Berg.
Foto: JON SUPER, AP/Scanpix

1995.-1999. aastal Eesti koondist juhendanud Teitur Thordarson lisab: “Iga Islandi jalgpalluri unistus on saada professionaaliks ja teenida leping mõne välismaa klubiga. See unistus viib neid edasi. Islandi poistel on võrreldes välismaalastest eakaaslastega teistsugune suhtumine. Nad on edu saavutamise nimel valmis rohkem töötama.”

Praegune kõige parem Islandi jalgpallur Gylfi Sigurdsson ning vaieldamatu karistuslöökide spetsialist andis juba 10-aastaselt endale lubaduse, et ta teeb alati lisatrenni 15 minutit enne tavatreeningut. Sihiks oli harjutada eraldi nii karistuslööke, nurgalööke, pealelööke ja söötmist. See annab ühes nädalas juurde ühe tunni ja 30 minutit treeningaega. Kümne aasta peale oli tal seega ette näidata 720 tundi lisatrenne.

Kokkuvõttes võime küsida, kas me saame midagi Islandi pealt õppida? Kindlasti saame, sest selleks annab eelduse iga-aastaselt juurde koolitatavate treenerite ja ehitatavate jalgpalliväljakute hulk. Samas tuleb klubi presidendina, tegevjuhina ja treenerina aru anda, kas on ikka pakkuda kõige paremaid võimalusi mõne talendi jalgpalluriks edenemisel.

Islandi näitel tuleks ühtlasi mõista, et mängija, kellel on väljakujunenud usaldusväärsed abilised (karjäärivalikute loomisel koostöös kasvatajaklubidega) võivad välisliigas edukalt kulgenud mängijakarjääri korral kasvatajaklubi eelarvet korralikult täita. Seda raha saaks kasvatajaklubi omakorda oma püramiidi (infra)struktuuridesse suunata.

FAKTE

Islandi erinevad jalgpallikoondised on olnud regulaarsed osalajad nimetatud suurturniiridel viimase 10 aasta jooksul:
2007: noormeeste U-17 rahvuskoondis Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril
2009: naiste A-koondis Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril
2009: tüdrukute U-19 rahvuskoondis Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril
2011: noormeeste U-21 rahvuskoondis Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril
2011: tüdrukute U-17 rahvuskoondis Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril
2012: noormeeste U-17 rahvuskoondis Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril
2013: naiste A-koondis Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril
2016: meeste A-koondis Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril
2017: naiste A-koondis Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril
Meeste A-koondis kvalifitseerus esmakordselt maailmameistrivõistluste finaalturniirile (Venemaa MM 2018)

  Rootsi Norra Taani Soome Island Eesti
Rahvaarv

10,065,389

5,267,146

5,748,769

5,509,717

332,529

1,315,635

Registreeritud mängijaid

480 000

393 801

331 693

130 000

26 563

21 636

Rahvaarvult maailma riikide seas

89

116 112 114 172 151

Meeste A-koondise FIFA edetabelikoht

18 58 12 67 22 84