2017. aastal võõrustas Ashgabat viiendaid Aasia võitlus- ja sisespordialade mänge. Kokku tuli kohale 63 riiki ja üle 4000 sportlase. Kõige selle tarbeks pandi püsti suur olümpiaküla koos kahe hotelli (nende kõrval on veel kümmekond ainult sportlastele mõeldud tornelamut) ja mitme võistlusareeniga. Kõige krooniks rajati 45 000 inimest mahutav Saparmurat Turkmenbashi olümpiastaadion.

Ashgabati olümpiakeskus.
Foto: Madis Kalvet

Tõstmise MM-i ajal ongi kogu suur kompleks ainult tõstjate käsutuses (võistlus toimub võitlusspordialade areenil). Kuna tegemist on ikkagi suure olümpiakeskusega, siis on ka korraldus nagu olümpiamängudel.

Sellisel areenil jagavad tõstjad MM-medaleid.
Foto: Madis Kalvet
Ashgabati tõstmisareen seestpoolt.
Foto: Madis Kalvet

Kui võrrelda näiteks kahtede viimaste olümpiamängude ehk 2016. aasta Rio ja 2018. aasta Pyeongchangi talimängudega, siis turvalisusele kulutatav aeg ja inimressurss on Ashgabatis kordades suurem. Iga antud alale sõitev auto kontrollitakse põhjalikult läbi – peeglitega vaadatakse üle auto põhi, kapott tehakse lahti ja kõige lõpuks vaatab asja üle ka koer.

Ka korralduslikus mõttes on tegemist rohkem justkui olümpiamängude, mitte maailmameistrivõistlustega. Vabatahtlike, turvatöötajate ja politseinike hulk on selline, et iga külaline saab isiklike abilise ja inimesi jääb veel ülegi.

“Eelmisel aastal oli juba USA-s jutuks, et Ashgabatis tuleb tõneäoliselt korralduselt parem MM kui Anaheimis. Nüüd võib öelda, et nii uhkes keskkonnas ei olegi tõstmisvõistlusel varem olnud. Rio olümpial oli ka ju nõrgem,“ tunnistas Mart Seimi treenerist isa Alar Seim. “Näha on, et tegemist on riiklikult tähtsa üritusega. Midagi üle jala ei tehta ja juhuse hooleks ei jäeta.“

Ashgabati olümpiaküla.
Foto: Madis Kalvet