Astridi auhinnakapist me karikaid ei leia. Seal on küll üks kiituskiri 1984. aastast, kui Astrid lõpetas akordioni erialal Pärnu Lastemuusikakooli. Seal on Valdo Pandi ajakirjanduspreemia, Ene Hioni Fondi preemia ja üks tunnistus, mis kinnitab, et Astridile on antud Eesti Naiste Koostööketi aunimetus „Teenäitaja“.
Üks spordidiplom on siiski ka!
Tulin jõe peal uisutamises teiseks. Võistlejaid oli kolm või neli, aga eks see meenutas rohkem komberdamist libedal jääl.
Aga ütlen lugejate kurvastuseks kohe ära, et spordis ei läinud mul kooli ajal hästi. Tulemuste poolest olin klassis kõige viimane, kõige nõrgem.
Liialdad?
Ei liialda. Mulle ei sobinud ega sobi võistlemine. Kui ma pean võidu jooksma, lähevad mul jalad sõlme ja meel mõruks.

Kirg on matkamine
Ülikoolis hakkas Astrid otsima inimesi, kellega koos matkata. Tema kirglik suhe mägedega algas keskkoolipäevil.
Audru keskkoolis oli mu klassijuhatajaks Mart Kuuskmann, kes viis meid 10. klassis Krimmi mägedesse. Me jõudsime kohale öösel, hommikul oli kohutavalt paks udu ja ma polnud elus ühtegi korraliku mäge näinud. Kõndisin üle puhkekeskuse platsi – mäletan, et mul oli veel plekktass käes – ja järsku läks udu kaheks! Ma nägin mäe tippu ja mõistsin, et armastus mägede vastu jääb minuga igaveseks.
Mind ei köida mägede vallutamine, mind huvitab raske distantsi läbimine. Et see oleks füüsiline katsumus, et seal tuleks lahendada mõnigi mõistatus. Ja jälgida kaaslasi. Olen korduvalt näinud, kuidas matka alustab armunud paar, kes ei suuda end üksteisest lahti haakida, aga kahe nädala pärast ei taha need inimesed enam kunagi kohtuda ja ei kohtugi...
Rasketes oludes tulevad välja inimese tegelikud omadused.
Aga nüüd, vanemast peast, on mul tekkinud tunne, et põhimõtteliselt võiks ka „sealt tipust“ läbi astuda.
(Kavalalt.) Aga ma ei ole nõus niisama tippu ronima, tahaks, et seal midagi juhtuks.

Pikemat lugu Astrid Kannelist loe ajakirjast Sport.