Raul, kuidas sa sulgpalli juurde sattusid?

Sulgpalli juurde sattusin täitsa juhuslikult. Kolisime vanematega Lasnamäele ja 8-aastaselt otsustasin minna sulgpallitrenni. See oli kodu lähedal, toredad treenerid ja sulgpallimäng võlus mind kohe alguses. Nii palju kui mäletan algusaastaid, siis pigem oli sulgpallitrenn mõnus ajaviitmise koht.

Kes su esimene treener oli? Mis sulle algul mängu juures kõige rohkem meeldis, et iga hooaeg tagasi platsil olid?

Minu esimene treener oli Alfred Kivisaar, kes oskas treeningud väga huvitavaks teha. Erialaste trennide kõrvale (sulgpalli tehnika) tegime ka palju üldkehalist. Mäletan seika, kus võib-olla 10-12-aastase poisina läksin pärast trenni riietusruumi ja olin nii higine, nagu oleks riietega pesemas käinud. Karl Kivinurm (Raulist paar aastat vanem sulgpallur ja hilisem paarismängu Eesti meister - toim.) oskas selle peale kommenteerida, et näete, üks poiss on vähemalt trennis pingutanud. Kui ma praegu võrdlen ennast meie noortega, siis selliseid higistajaid trennides ei kohta. Tekib küsimus, kas poisid ei higistagi või hoopis tehakse liiga kergeid trenne.

Täpselt ei oskagi öelda, miks muudkui jätkasin, aga kindlasti kasvas iga aastaga tahe midagi saavutada.

Noorteklassis olid sa juba lootustandev mängija ja said ka häid tulemusi välisvõistlustelt. Räägi lähemalt ajast kuni 16. eluaastani, mil Taani läksid?

Tean, et see aeg (12-15-aastasena) oli minu jaoks väga keeruline. Tekkisid teatud sõbrad, kes kutsusid nurga taha suitsu tegema. Trenn polnud tegelikult üldse populaarne ja mis siin salata - eks ma mõne trenni jätsingi vahele, aga siiski mõne üksiku. Ilmselt kodune kasvatus sundis trenni minema ja mitte käega lööma. Isa oli selles suhtes karm ega lasknud lollustega tegeleda. Mäletan, et trennis alati kõik väga hästi ei õnnestunud ja olin Eestis oma vanuste seas teine või kolmas. Mõni aasta pärast alustamist liitusin treener Aigar Tõnuse trennidega ning Aigariga tekkis väga hea klapp ja hakkasin väga tõsiselt tehnikaga tegelema. Kolm-neli korda nädalas poolteist tundi korraga tegime tehnikatrenne. See oli üksluine, aga arvan, et tänu sellele arenesin paari aastaga oma vanuste Eesti esinumbriks, ja kui ma õigesti mäletan, siis võitsin noorte kuni 19-aastaste GP etapi, olles ise veel esimest aastat kuni 17 vanuseklassis. Ühesõnaga, siis oli mul selge - tahtsin olla sulgpallur ja Eestis parim.

15-18-aastaselt hakkavad noored tavaliselt pidudel käima ning tekkivad spordi kõrval muud ahvatlused ja huvid. Kuidas sinul see etapp möödus?

Lühidalt vastates: alkoholi ei tarbinud ja pidudel ei käinud. Keskendusin täielikult spordile ja kooli lõpetamisele. Elutempo oli sel hetkel nii kiire, et polnud lihtsalt aega pidudel käia. Arvan, et sellel ajal polnud vist ühtegi sulgpallivaba nädalavahetust.

Loe kogu intervjuud ajakirja Sport veebist!